Me käisime hiljuti perega Prantsusmaal ja saime seal nädalaga meeldiva kultuurišoki: meile naeratati tänaval, ühistranspordis, restoranis, poes, vaatamisväärsuste juurde pääsemise järjekorras; lapsi teretati ja laste teretamistele vastati absoluutselt iga kord; meid lasti järjekorras ette; ühistranspordis vahetati ja vabastati kohti, et lasta meil kuuekesi lähestikku istuda; poes anti lastele tasuta kommi; tänaval kingiti kõige pisemale võtmehoidja; meid kõnetati üha, et öelda, kui armsad lapsed meil on, ja korra patsutas üks kahe lapse isa meile ka tunnustavalt õlale.
Tellijale
Kolumn: kannatame ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja mis peamine, meile ei heidetud kordagi kurja pilku, kui lapsed käitusid nagu lapsed, isegi mitte siis, kui väsinud kolmeaastane poes kõva häälega nuttis, sest me ei lubanud tal kummikommi valida.