Rakvere Galeriis avati vabariigi aastapäeva eel portreenäitus "Meie, virulased", kus virulastest kunstnike maalid virulastest. Et autorite seas on ka harrastajaid ja portree on nõudlik žanr, on näituse tase üsna ebaühtlane.
Virulased vannuvad oma portreenäitusel
28. veebruar 2009, 11:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Portreede seas on aukohale tõstetud ja lausa ikoonina mõjuv grand old lady Valli-Lember Bogatkina monumentaalne rahvarõivais kolmik, kus vallimäe taustal võib ära tunda ajakirjanik Rein Siku ning näituse korraldajad Raivo Riimi ja Riho Hüti enda.
Vastakaid arvamusi kogunud taies kannab pealkirja "Viru vanne 2" ning Karepa kunstidaam alustas portreteeritavate visandamist juba seitse aastat tagasi.
Vastupidiselt nii mõnegi külastaja arvamusele kuraator Riho Hütt pilti edevuse laadaks ei pea. Tema sõnul tekkis selle maalimise idee kunagisel Viru Särul Palmses, kui Valli Lember-Bogatkina nägi kolme sõpra ja Viru asja ajajat kõrvuti seismas. "Eks me olime kohe ka nõus poseerima," ütles Hütt. Lisades selgituseks, et töö räägib nende asja ajamisest.
Kolm rahvarõivais figuuri joonistuvad pildipinnast välja. Kõneleb kehakeel, mis on täis jõudu. Heleda tausta moodustab vallimägi ja kõik see Rakvere. Meeste silmavaade on suunatud tulevikku, hing täis hoidmist. Nii nagu Ellen Niidu luuletuses "Viru vanne": "Ja vanduda: mina suudan! / Ja lausuda: mina pean! / Ja tõotada: mina muudan! / Ja peaasi - ma tean, ma tean!".
Neid sõnu saab kuraatori arvates kordama panna kõik teised pildid galerii seintel. Hütt rääkis, et kui portreepilti algselt maalima hakati, oli pildi ülesanne esindada isikut tema äraolekul. Täna aga on teised tegijad ja ajadki on teised.
Riho Hütt: "Galeriis saab nüüd oma silmaga vaadata, keda on kujutatud. Kõigepealt saab jälgida välist sarnasust portreteeritavaga. Portreekunsti juures on tähtis ka sisemine sarnasus ehk iseloom. Seda sisemist ilu on kunstnikud püüdnud tabada juba Leonardo da Vinci ajast peale. Silmavaate, suumiimika ja käteasetuse ning kehahoiaku kaudu on võimalik pildikeeles avada iseloom, tabada nende võtetega muidu nii tabamatut - hoidev, juhtiv, kindel, loov, armastav. Näitusele minnes on hea kaasa saada ka vaatamise võti ehk siis helistik."
Tänavu on näitusel välja pandud 20 kunstniku tööd. Näiteks Tiiu Veersalu on akvarellmaali kaudu avanud Arvo Pärdi olemuse - mõistmiselt nii sügav ja hingelt loov.
Et galerii korraldas ka seekord kunstnikele ühismaalimise tunnid, oli mõnda portreteeritavat mitu, näiteks kirikuõpetaja Tauno Toompuu või teatrimees Üllar Saaremäe. "Igaüks näeb isemoodi ja kindlasti paneb iga kunstnik ennastki selle pildi sisse," lausus Hütt.
Tiiu Tagamets aga tuli välja ratsaportreega, mis üsna ainulaadne esindusportree tüüp. Eks kõik see kompositsioon annab edasi ratsaniku sisemist hoiakut. Urmas Uustal on teinud portree skulptuuris nii koolijuht Anne Nõgust kui näitleja Volli Kärost.
Hütt leiab, et tänavune tase on ühtlasem ja uhkem, kui oli eelmisel aastal. "Enne olid enamasti vaid rinnapildid, nüüd on ka muid figuraalseid kompositsioone," ütles ta.
"Näituse avamise päeval oli galerii rahvast täis. Õlg õla kõrval seista oli uhke - sees oli tunne, et me hoolime. Me oleme kohal. Kogu aeg. Nagu Viru vannegi," rääkis Hütt rahulolevalt.
Näitus jääb avatuks kuuks ajaks.