Kristiina Ojuland: Meie ja maailm meie ümber

Kristiina Ojuland Foto: Raigo Pajula

Eesti riik ei jõua maailmapoliitikas igale poole. Väikeriigil on väga tähtis täpselt jagada oma jõudu.

Maailma vaatamine ainult oma mätta otsast head kaasa ei too. Oleme Euroopa Liidu liikmed ja see teeb meidki suureks.

Maailma suurima majandusliku ja poliitilise ühenduse liikmestaatust tuleb selgelt teadvustada ning eeskätt välispoliitikas oma võimalusi tunduvalt pragmaatilisemalt kasutada.

Just tänu Euroopa Liidu liikmeks olemisele on meil olnud võimalus osaleda maailmapoliitikas viimastel aastatel üliaktiivselt.

Näiteks endine Soome peaminister Paavo Lipponen on lausa pahuralt küsinud, et mida see Eesti sealt Kaukaasiast otsib. Soome ei otsi sealt midagi.

Enamiku Euroopa väikeriikide välispoliitika on tagasihoidlik ja konservatiivne.

Aetakse eeskätt oma majandusasju ja hoitakse sidet oma naabritega.

Meie oleme seadnud kõrgemad eesmärgid.

Eesti roll Euroopa Liidu idanaabrite tundmisel on tõsiseltvõetav.

Kui välisfoorumeil räägitakse Gruusiast, siis on Eesti esindajate sõnavõtud sama loomulikud kui näiteks brittide omad, kui teemaks on Israeli-Palestiina konflikt.

See, mida me hästi tunneme, toob meile välispoliitilist krediiti juurde.

Välispoliitiline krediit

Mõistagi tunnetame meie siin Eestis Venemaa poliitilist reaalsust põhjalikumalt kui paljud teised.

Sageli vastandume oma naabrile, kuna meile on ilmselgelt vastuvõetamatu demokraatlike väärtuste jalge alla tallamine - see ohustab otseselt ka meie julgeolekut.

Samas peame ELi liikmena olema arukad - Venemaa on Euroopa Liidule oluline kaubandus- ja majanduspartner ning Euroopa Liidus tuleb teha üheskoos otsuseid nii Hiina kui Venemaa kohta.

Olgem ausad, aeg-ajalt tehakse Euroopa Liidus otsuseid, kus põhiväärtused jäävad tagaplaanile.

Siin ongi meie jaoks raskeim välispoliitiline väljakutse - kuidas oma positsioone esitada selliselt, et me ei muutuks liidus ühe teema riigiks ja ei takistaks koostööd majanduse või ka näiteks kuritegevusega võitlemise valdkonnas riikidega, kus arusaamine demokraatiast ja inimõigustest erineb meie omast.

Eesti välispoliitiline krediit ei ole lõputu. Selle arukas ja õigeaegne kasutamine peab olema asjakohane ning igasugune ülereageerimine mõne meile mitte meeldiva poliitilise avangu peale pigem vähendab meie tõsiseltvõetavust rahvusvahelisel areenil Venemaa küsimuses.

Mõistan, et siin koduses Eesti poliitikas võib populismiga saada ehk valimistel hääli juurde, kuid need hääled ei aita Eestit maailmas endale positsioonide kindlustamisel.

Venemaale ja teistele suurtele Euroopa Liidu välispartneritele ei saa teha põhjendamatuid järeleandmisi, kuid kokkulepped, mis tagavad tasakaalu Euroopa Liidu suhtes kolmandate riikidega, on tänases globaliseerunud maailmas vajalikud.

Euroopa Liidu liikmena oleme tunduvalt edukamad ning välis- ja julgeolekupoliitika on tulemuslikum, kui aetakse ühist asja.

Meil on kõik võimalused teha Euroopa Liidu sees edukat selgitustööd eesmärgiga ära hoida meile ohtlikke või kahjulikke lepinguid.

Kuid arukas käitumine tähendab ka valmisolekut kompromissideks.

Igatahes on meie huvides pigem kompromiss Euroopa Liidu sees enne läbirääkimistele minekut Venemaa või teise riigiga kui see, et üksikud liikmesriigid sõlmivad meid puudutavaid kahepoolseid lepinguid üle meie pea.

Tugev välissurve

Samas on ka teisi uusi momente. Välissurve Eesti riigile on tugev.

Venemaa on andnud miljoneid dollareid Ameerika ühendriides baseeruvale PR-firmale Ketchum, et pidada globaalset lahingut maailma avaliku arvamuse eest.

Eesti välispoliitikale on ette heidetud, et see pole väljakutset vastu võtnud.

Propagandasõdade kuldreegel on, et pärast lahingut ei mäleta keegi, kellel õigus oli.

Seega on pigem õigem selliseid sõdu ignoreerida.

Pöörakem tähelepanu aga neile, kes viitavad Vene-Gruusia sõja valguses, et jutt ei olnud enam ainult PR-firmade poolt mõjutatud Lääne meediast, vaid juba ka näiteks lobistide kaudu õnge otsa võetud Lääne tipppoliitikutest.

See on kaheldamatult koht, kus Eesti välispoliitika tegijatel tuleb kaaluda meie edasisi samme.

Liiduvälised kontaktid

Veelgi olulisemaks Eesti välispoliitikas on saanud Eesti välismajanduspoliitika ning selles vallas on meil käia pikk tee eduni, võrreldes näiteks Soomega.

Meie diplomaatilised esindused on suuremalt jaolt Euroopa Liidu liikmesriikides, kus ettevõtja jaoks laiutab küll vaba turg, kuid turule reaalne sissepääs ei ole lihtne.

Samas turud, kus võiks edukamalt tegutseda, on kauged ja võõrad ning mis peamine - meil puudub diplomaatiline esindatus, millele Eesti ettevõtjad võiksid toetuda.

Ehkki viimastel aastatel oleme laiendanud aukonsulite võrgustikku, on see võrgustik meil ikkagi väike, võrreldes mõne muu Põhjala riigiga.

Praeguses majanduslanguses on Eesti üks võtmeküsimustest ekspordi osakaalu suurendamine.

Me peame võtma oma välisvisiitide päevakorda ekspordi teema poliitiliste küsimuste kõrvale või vajadusel isegi asemele.

Eksportivate ettevõtete toetamine ka poliitiliste kontaktide kaudu on igati loomulik.

Meie senised kontaktid näiteks Aasias või Araabias on hapravõitu.

Aeg on hakata looma poliitilist kapitali maailma nendes piirkondades, kus on arengupotentsiaal, kus on kasvavad turud ja kus on ka raha.

Sageli on sellistes piirkondades head poliitilised kontaktid väravaks ettevõtjatele, meie jaoks nii olulistele eksportijatele.

Tagasihoidlikkus ei ole siinkohal vooruseks.

Vaadates ELi riikide diplomaatide või poliitikute tegemisi oma riigi ettevõtjate poliitilisel toetamisel, on meil kindlasti, mida õppida ja järele teha.