Tõsi, välja see küll ei paista, enesetutvustus tuleb välja nii ladusalt, et lavastajal jääb vaid juurde lisada: ona otšen horošaja devotška.
Nagu ka Marin Mägi. Ja kõik teised, kes veel trupiga liituvad: Kristjan Sarv, Ines Aru, Peeter Jakobi.
Seda, et hea on ka kogu Tuuleveski trupp, rõhutatakse proovi jooksul samuti korduvalt ning põhjusega.
"Teate, kohe, kui ma ideega välja tulen, on neil mulle pakkuda valimiseks mitu varianti," on Neuhaus Tuuleveski leidmisega rahul.
Lavastajal on kahju, et Tuuleveski professionaalne näitetrupp on nii vähe tähelepanu saanud, ning kui tal lavastuses muud ambitsiooni ei ole, siis vähemalt viib ta selle väikese teatritrupi Eesti kaardile.
"Tuuleveskit ei tunta isegi teatriringkondades," kurdab ta ning tunnistab, et ka tema polnud neist kuulnud, enne kui hakkas Ida-Virumaalt otsima teatritruppi, keda lavastusse kaasata.
Siis kuulis ta Tuuleveskiga töötanud lavastajalt Rein Agurilt sellise teatri kohta ning on oma leiust siiani vaimustatud.
"Mina ei olegi selle asja juures oluline," tunnistab Neuhaus, et tegelikult on olulised inimesed. Need, kes laval esinevad, ja need, kes saalis vaatavad.
Lavaküpseks saab etendus suve keskel. Praegu käib lavastaja kaks korda kuus Jõhvis Tuuleveskiga harjutamas.
Peale selle sõidab ta veel Kunda vahet, kus harjutatakse sealse slaavi ühingu Läte kooriga.
Kundalased laval mängima ei hakka. Nende kanda jääb muusikaline pool.