Suure hädaga tuleb minna Siimu juurde

Korralik õhuvärskendaja on oluline. Foto: Reuters

Kui mu hea lelletütar oma äraminejast ema eest hoolt kandis, leidis ta, et sel valusal perioodil ei puudunud ka päikesest valgustatud pool. Nimelt sai ta neil pikil põetamispäevil ja -öil mitmeid kordi uuesti laps olla.

 Vaatas kunagiste kasvukaaslaste mitukümmend aastat noorematesse silmadesse, maitses suisleppi vanaema rohtaias, hulkus kodumaja lähedal maasikavälul ja nautis koos marjadega rõõmu, mida üha suurenevatel kaugustel on kombeks katta helde suhkruvaabaga.

Kurb tõsiasi, ent pideva kiirustamise, rabelemise ja muretsemise keskel ongi ekstreemolukorrad need, mis võimaldavad meil aja maha võtta, et üle õla möödunusse kiigata. Käia ära juurte ja mälestuste alguste juures, leidmaks võrdlusmomente, näpuotsaga nostalgiat ning kõrvutamaks erinevaile ajastuile omaseid tõdesid ja väärtusi.

Käigud kullakambrisse

Olles pikalt haiguslehel ja et täita jõudehetki, võtsin sageli pihku teleripuldi, ehkki ma ei pea ennast pildikasti austajaks. Mind viis ajas ta­gasi reklaami­klipp, milles väi­ke ranitsaga poiss teatab emale, et tal on suur häda, aga kodus pole seda võimalik õiendada, peab minema sõber Siimu juurde. Seda põhjusel, et Siimu van­nitoa seinal ripneb asjandus, mis pihkab õhku eksootiliste lil­lede järele lõhnavat keemiat.

Siis nägingi vanadusest halliks tõmbunud palkaita ja selle taga kössitavat kullakambrit. Too tähtis asutus oli seisnud aastaid ukseta, kuni ema ühel heal päeval tigeda kuke eest ummisjalu põgenedes kemmergusse tormas ja koledasti vihas­tas, sest puudus ehitise hingestatud osa, mida saanuks kan­nuseid välgutava ja tiivanukke kehitava kikka ees kinni lüüa. Isa tegi seepeale ukse, mis uks oli - südamekujulise väljalõike ja koduselt kämblasse sobituva puupööraga ning piraka haagiga seespool, millel oli tore komme ennast lahkuja hõlma või käisesse klammerdada.

Isa armastas ses majakeses laulda. Kui ta kõht oli kinni, kõlas tavaliselt: "Kui mina alles, umma-umma, noor veel olin, umma-umma ...", sest see oli pikk laul, esimesest piibutujust tuttidega tubakakoti ja sealt edasi naabri-Neti suudlemiseni välja.

Kui püha toi­ming ei nõud­nud kauast istumist, kostis jorin: "Oi ruudi-valleraa, juut sõitis Tallinna ..." Või hoopis: "Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees ..." Talvel polnud laulmiseks mahti, siis tuli häda n-ö hädaga pooleks ära õiendada, sest külm kippus tegema seda, mida ta tegi kütmata kerise kõrval Kiire tagumiste palgetega.

Pimedail õhtuil oli kullakambri külastamine paras julgustükk. Tollal ei kolanud ringi vanglast hea käitumise eest välja lastud sarimõrvarid, sest mõrtsukate kohta kehtis surmanuhtlus, ent kõhedust tekitas see hiline rännak siiski. Leidsin ennast nii mõnigi kord peadpidi lumehangest, sest isa vildid, mida armastasin jalga toppida ja mis ulatusid paigani, kust inimene kaheks hargneb, tõmbasid liikumisele kiiruse ületamise korral hädapiduri peale.

Roosi- ega liiliahõngu levitavate õhuvärskendajate järele ei osanud õhata ei kemmerg ise ega ka selle prill-lauda üha siidisemaks lihvivate kodakondsete ninad. Küll aga teadis maalaps, kuidas paha haisu, mida kopsurohuks kutsuti, seest tulles oskasid lõhnata tuul, muld, metsad, isegi lumi ja kuuvalgus.

Kunstlikust eheda manu

Jõudes tagasi pisikese poisi ja Siimu vannitoa juurde, tabasin ennast mõttelt, et kui me ei kannata enam natukest s...ahaisugi välja, siis mil moel reageerib meie hellitatud meel ning ülima mugavuse ja pehmusega äraharjutatud olemus langustele, negatiivsetele muutustele ja madalseisudele, mille rasket lehka kannavad meieni kõigist neljast ilmakaarest puhuvad iilid.

Arvan, et ärgem pagegem Siimu manu, isegi suure hädaga mitte, vaid püsigem omas elemendis ja leidkem endas kas või natuke mineviku-eestlast. Just tema evib meie rahvusele iseloomulikke paljukannatanu ellujäämiskogemusi, vaimujõudu, kehasitkust, otsusekindlust ja rõõmualdist südant. Niisugust, mis käsib meil jääda iseendaks ja püstipäiseks ka siis, kui peaksime mitte mõttes, vaid päriselt pöörduma kunstlikust roosilõhnast vanade ehedate väärtuste - maasikavälude, lihtsate kambrite, kapsamaa, kivikangrute ja kartulivagude juurde.

Ning õueservas kössitava kemmergu juurde, et seal suurt häda kergendades laulda: "Ants oli aus saunamees ..."