Juhtkiri: Üks kahekümne seitsmest

Foto: AFP / Scanpix

Euroopa Liiduga liitumisele viis aastat tagasi oli nii tulihingelisi vastaseid kui pooldajaid. Enamik neist on oma seisukohale siiani kindlaks jäänud. Kuid ometi tundub, et eurovastaste hääl pole eriti tugev ning üldpildis vastabki eestlaste meelsus uuringutele - toetus liidule on kindel.

Kartused, et meie iseolemisel on lõpp, ei ole tänaseks tõeks saanud, meile pole tulnud ka massiliselt migrante. Kuigi elatustase pole tõusnud oodatud kõrgusele, pole see ka niivõrd madal, et oldud ei saa. Meie maailm on avardunud, noored on saanud piiri taha kooli ja tööle, paljud pensionäridki on kasutanud reisimisvõimalust.

Viie aastaga on tõesti pal­ju juhtunud. Saame mee­nutada nii suhkrutrahvi ümber käinud tralli, mis inimesi moosipurke Brüsselisse saatma pani, kui virulaste kootud sal­livuse salli, mis europealinna toimetati. Tänu eurorahale on paranenud infrastruktuur, meie olme, ette on võetud vajalikud veeprojektid. Euroopa Sotsiaalfondist rahastatakse töötute ümberõpet. Keeruline on leida projekti, kus poleks kirjas rida, mis näitab nn euroraha kasutamist. Euroopa Liidust on toetust saadud nii suurte ehitiste rajamiseks kui väiksemateks ettevõtmisteks. Muidugi jääb iga projektiesitaja enda südametunnistusele, kas saadud raha ka tõesti kirjas olnud eesmärki teenib.

Miinuspoolele võib kanda asjaolu, et Eesti sõltuvus välisinvesteeringutest on jätkuvalt väga suur. Et kaotati suures osas oma tööstus, sõltutakse nii väljastpoolt tulevast rahast kui allhangetest. Kriisi jätkumisel pole kuskile kadunud Ida-Euroopasse migrantide suunamise oht.

Valimised on ukse ees. Järgmisel nädalal on Rakveres kaks debatti: Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide debatt noortele kolmapäeval ja "Euroopa öö" raames reedel.

Kogu parlamenditöö Brüsselis kipub mei­le aga siiski kaugeks jääma. Ja ei saa ka kandidaadid konkreetseid lubadusi välja käia, vaid ainult end oma headuses reklaamida.

Ehk siis peakski minema ja neil nööbist kinni võtma, et uurida, keda n-ö Euroopasse saata.