Ramo Pener: Palun lahkuge Euroopa turult!

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Ootasime kaua ja kannatlikult pääsemist Euroopa Liitu, ELi ühisturule. Räägiti tööjõu vabast liikumisest, võrd­sest kohtlemisest ja konkureerimisest ühisturul. Vaid üks täpike heleroo­sast unistusest on veel täitumata - see on eurorahale üleminek.

Tööandjad on rääkinud juba kaua ja kõvasti tööturu solkimisest odava tööjõuga. Samas on töövõtjad olnud tööandja jaoks alati firma või ettevõtte kasumi suurendamise vahendiks. Läbi on põlenud nii tööandjad kui ka töövõtjad, kaotatud on tuhandeid töökohti.

Suuremad kontsernid võivad liitumise korral ellu jääda - vastavasisulisi läbirääkimisi peavad näiteks Saksa autofirmad Daimler ja BMW. Meil autosid ei toodeta. Oleme põhiliselt Skan­dinaaviast sõltuv allhankeriik. Eksport on nullilähedane.

Igaüks enda eest
Prantsusmaa tahab oma autotööstuse töötajad Tšehhi vaba­riigist ära tuua. Ühendkuningriigid eelistavad kodumaist tööjõudu. Saksamaal pole tööturg veel senini avatud olnud. Räägitakse aastast 2011.

Suuremat rolli hakkab taas mängima rahvus ning kodumaise ettevõtluse kaitsmine nii kaitsetollide süsteemi kui sisseveo tõkestamise abil. Meil ei ole ainult üks Suur Vend. Neid on palju ja nende tegelik pale hakkab üha selgemini välja joonistuma.

ELi turg ei oota enam uusi liik­mesriike oma kohalikke turge solkima ning kohalikelt töökohti näppama. Jõuliselt seistak­se oma maa ja rahva (loe: rahvuse) huvide eest.

Kas natsionalismist võib välja kasvada natsism - seda on praegu veel vara öelda ning 30ndate majandusdepressioon võrdlusena on ilmselt hetkel ennatlik. Samas - ei parem- ega vasakäärmuslased pole kusagile kadunud. Nad tegutsevad nii põranda all kui ka põranda peal ja demokraatia annab eluõiguse kõigile.

Üleskutse olla solidaarne Euroopa Liidu liikmesriikidega, eriti vanadega, on silmakirjalik. Eriti nukker on see, et oleme sunnitud (?) europarlamenti valima saadikuid, kes lähevad sinna ajama ELi, aga mitte Eesti asja.

Teisisõnu - valime europarlamenti saadikuid, kes kaasmaalastena on sunnitud edastama meile sõnumit: eelistage saksa- või prant­susmaist; ärge tormake ELi turule, siin isegi kehvad ajad ja olud; pidage vastu veel paar negatiivset lisaeelarvet, ja siis veereb teie õuele kuldne eurosent.

Petetud inimene
Raske on vastu vaielda neile, kes väidavad, et Eesti loobus oma põhiseadusejärgsest iseseis­vusest 2004. aastal, mil liitu­si­me eurotsooniga. Mõni eurovo­linik ehk väidab, et iga riik jääb oma rahvuskultuuri kandjaks. Kul­tuur on aga hariduse funkt­sioon, mitte kultuuri pähe pakutavad üritused (loe: ebaõnnestu­nud katsed) kultuurimajades.

Seis Eesti konjunktuuris on enam kui haletsusväärne. Seda viletsat olukorda tunduvad aga toe­tavat Eesti erakondade rahas­tamissüsteemi eest võitlejad. Siia ongi üks pühadest lehmadest maetud.

Ei kultuuri ega haridust saa anda, osta, müüa ega vahetada. Plutokraatia ning eurooptimismi fetišeerimine õõnes­tavad Eesti hariduse ja kultuuri alustalasid. Eesti keel ja meel oleks justkui tabuvaldkonda kuuluv nähtus.

Inimesed tahavad olla informeeritud, mitte saada teatud mää­ral fragmentaarseid andmeid ning "suurte" poolt heaks kiidetud pooltõdesid. Poolikult informeeritud inimene on petetud inimene.

Head kaasmaalased - kõrvaldagem loosung "(Euro-)show must go on!". Kui Euroopa sulgeb meile oma turud ning kavat­seb selle asemel avada Nord Strea­mi kraanid, siis olgem euroo­palikud, kuid jäägem eestlasteks.