Mina, konn ja prints

Urve Tinnuri. Foto: Erakogu

Üksildased jalgrattaretked on parim viis märkamaks kõike seda, mil­lega püüab pilku meie ilus isamaa.

Ühelgi aastal pole ma näinud nii palju võsaülaseid. Neid, kollaseid ja valgeid läbisegi, kirendas mitte ainult metsaservades, vaid ka põlluveerel, kraavipervel, luhalagedal.

Nägu õievahus, ahmin endasse uimastavat aroomi, millega ei suuda võistelda peenimgi parfüümipood.

Eemal salus kukub kägu, sädistav pääsulend käib üle inimlaste kiirenenud elupulsi ja haneparv kesapõllul taarutab niisuguse lugupidava, kõneka aeglusega, et sellest võib välja lugeda: rahu, ainult rahu!

Kange mees

Vändates kodu poole, sõnajalaleht nagu jaanalinnusulg rat­takiivri küljes, näen kruusasel teel suurt kärnkonna ja pisi­kest poissi.

Tundub, et neil kahel on tekkinud totaalne mõtete lahkuminek, sest krooksuja üri­tab hoida jonnakalt kurssi tee teist serva piirava kraavini, poiss peab aga teda tagumist koi­ba pidi kinni, põrkides vihaselt: "Ei lähe!"

Ronin ratta seljast maha ja hõikan: "Jõudu, mees!"

Noor­sand ei kõssagi, laseb vaid konna koivast lahti ja surub kahepaikse oma määrdunud käpakestega lapiti vastu maad.

Proovin, maksku mis maksab, arendada diplomaatilisi suhteid: "Kuule, kas sa ei arva, et tal on valus?"

Mulle visatakse imestav altkulmupilk: "Aga ta on ju ainult konn."

Jõmpsikas loeb vestluse ammendatuks ja et konn, reo, ennast pisikeste pihkude vahelt välja murrab, kammitsetakse ta tagumine jalg poole hüppe pealt uude haardesse.

"Miks sa ta koivast kinni hoiad?" esitan küsimuse ja tunnen, et enam tobedamalt pärida pole võimalik.

Kohe saangi paraja vastuse: "Aga saba tal ju pole, kust ma siis hoian?"

Minu heietust sellest, et kon­nal on kraavis kodu ja et naine ootab teda võib-olla lõunale, ei pea poisiklutt miskikski.

"Kust sina tead, et see konn mees on? Ta võib ema ka olla, isast ära lahutatud. Näita, kust ta mees on!"

Olen plindris.

Püüdes oma mainet päästa, pomisen midagi konna suurest kasvust ja mehelikust väljanägemisest.

"Mina olen väike, aga ikka ütlesid mulle enne mees," pareeritakse mu väide.

Näen, nagu tavatses öelda üks mu tore töökaaslane, et kogu see jutt ei anna öömaja.

See poiss paistab tehtud olevat tiigrist ja konnast ja kutsikahännast, lisaks ees­ti jonnist ja täiest teadmisest, et emagi ei tohi teda kõr­vast sikutada, mis siis veel võõrast tä­dist rääkida.

Muinasjutu võti

Konn on jõudnud selleks het­keks kõrgemale positsioonile - ta pungitab silmi maa ja taeva vahel, kus väikesed sitked käed litsuvad teda vastu määrdunud joperinda.

Haaran viimases hädas muinasjutu järele.
"Kui sinuga nii tehtaks, kas see meeldiks sulle?"

"Ei tehta, mina pole konn."

"Aga võib-olla olid," alandan hääle salapäraseks sosinaks. "Olid konnaks nõiutud poiss, ujusid tiigivees ringi ja krook­susid nii nukralt, et kõik jäid sind kuulama. Siis tuli ilus nä­kineid, vesiroosidest pärg peas, suudles sind ja sa muu­tu­sid inimeseks. Sinust sai väike prints. Võib-olla on seegi konn ära nõiutud ja kui sa tal min­na ei lase, pole tal kuna­gi või­malik printsiks moonduda."

Noormees nohiseb ja paneb konna maha. Mõne pika hüppega volksab see üle tee ning kraavist kostev sulp­satus näitab, et tulevane prints on oma sõiduvees.

Mulle heidetakse pikaks kasvanud tuka alt pahur pilk ja kästakse vaat et kurjalt: "Räägi veel midagi!"

Räägimegi. Lilledest, milles elavad tillukesed, läbipaistvate tiibadega haldjad, rünkpilve­dest, milles võib ära tunda lam­batalle, lohemao või inglikese, ja mullakuhilaid täis tipitud põlluveerest, mille alla on mutid ehitanud toreda metroo.

Hii­red sõidavad seal värvilistes va­gunites, vedurijuhiks on vihmauss ja paks prilli­dega mutionu, kes Pöial-Liisit naiseks tah­tis, töötab jaamakorraldajana.

Koduni on vaid mõni samm.

Lükkan ratast käekõrval ja tunnen heldimusega, kuidas pisikesed jahedad sõrmed mu vabasse pihku poetuvad.

Taban end mõttelt, et kõik oleks palju lihtsam, kui meie, täiskasvanudki, suudaksime elust ja enesest killukese muinasjutuimet üles leida.

See pääs­taks meid hädaldamisest ja enesehaletsusest, mida keeru­liseks kippuvatel aegadel näime suisa nautivat, selle asemel, et lasta hetkedel konna kombel edasi kalpsata ja tõsta pilk maateralt tulevikku.

Ajalugu on näidanud, et mõ­nikord võime koosneda suhk­rust ja jahust ja maasikava­hust, mõnikord aga p e a m e koosnema tiigrist ja konnast ja kutsikahännast.

Kindlalt iseendasse ja pisut-pisut imedesse uskujatega juhtub kunagi niikuinii, et neid suudleb Maarjamaa kaitseingel. Ja me muutume ellujääjateks.