Tänapäeva ühiskonnas räägitakse palju hariduse kvaliteedist, sellest, milline osa haridusest/haritusest on kasvatusel, kui palju peaks tegelema laste ja noorte erivajadustega jne.
Jane Rätsep: Vanemate toel sünnib parem haridus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usutavasti on meie kõigi ühine soov, et järeltulijatest saaks intelligentsed, loovad ja eetilised ühiskonnaliikmed, kel omakorda jätkuks vastutustunnet elu hoidmise ja edasiviimise jaoks.
Tänasele Eestile on omased järjest süvenevad sotsiaalsed probleemid - paljud pered vajavad riigi ja omavalitsuse tuge vaesuse, tööpuuduse, alkoholitarbimise, narkomaania, kuritegevuse tõttu.
Nende probleemidega kokkupuutuvatel lastel ja noortel esineb käitumisraskusi, nad on erivajadusega ja nõuavad varajast märkamist, sekkumist. See, kui edukalt suudame kaasata erivajadustega inimesi, sh noori, ühiskonna ellu laiemalt, sõltub väga palju üldistest poliitilistest hoiakutest.
Kui käitumisraskustega laps ei saa õigel ajal tähelepanu, võib temast kasvada noor ja hiljem täiskasvanu, kes jääb elu hammasrataste vahele - liialdab alkoholiga, põhjustab liiklusõnnetusi ja ühtlasi kannatusi meie lähedastele. Lisaks ei saa korraliku hariduseta inimene sellist tööd, millega ta muidu edukalt toime võiks tulla, rääkimata sellest, et ta võib sattuda kuritegelikule teele.
Väike pereroll
Eesti arengukavad ja seadused ei näe vanemat võrdse partnerina oma laste saatuse ja haridustee üle otsustamisel.
Kui lugeda, millest räägivad haridusstrateegiad, ja jälgida, kuidas kujunevad hariduse sisu (õppekavad, õpetajaharidus) ja vorm (koolivõrk, seadusandlus), siis on selge, et vanemate ja pere roll laste kasvatamisel ja õpetamisel on täna Eestis minimaalseks taandatud.
See ei ole kooskõlas Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahviga 37, kus on öeldud, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.
Samas näitavad uurimustulemused, et pere tähtsust laste arengus ja arendamisel alahinnata ei tohi.
Ühiskonda n-ö sisseõppimisel on tähtis osa täiskasvanutel. Lapsega lähedalt kokkupuutuvatel täiskasvanutel on suur roll laste aktiivsuse kujunemisel.
Aina enam tõusevad esile murekohad: koolivägivald, koolist põhjuseta puudumine, riskikäitumine, alaealiste muud õigusrikkumised ja lisaks ka põhikoolist väljalangemine.
Ühiskondlikke piire rikkuv laps on peaaegu alati teatavate olukordade ohver, kuid sageli ei märgata tema probleeme õigel ajal. Lapsevanemate karistamine või nende avalik halvustamine on samuti väheefektiivne ega aita abi vajavat last ega tema olukorda lapse enda huvides parandada.
Koolist eemalejäämine on pigem protsess, kui üksikjuhtum. HTMi andmetel ei ole Eestis varajaste koolist lahkujate osakaal aastatel 2000-2006 peaaegu üldse vähenenud - näitaja on väikeste kõikumistega püsinud samal tasemel kogu ajavahemiku jooksul.
Kuigi ühiskonnas on probleemi teadvustatud, ei ole rakendatud meetmed muutust kaasa toonud - 2007. aastal kasvas 18-24 aastaste vanusegrupis varajaste koolist lahkujate (põhi- või madalama haridustasemega mitteõppivad noored) osakaal 14,6%ni (13,2% 2006. a).
Noored õigusrikkujad
Lisaks koolist väljalangenute arvu kasvule on suurenemas ka alaealiste õigusrikkujate hulk. Alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukavast aastateks 2007-2009 võib lugeda, et alaealiste komisjonides puututakse kõige sagedamini kokku 13- ja 14aastastega.
2005. aastal komisjoni suunatutest ligi pool olid (1817) nooremad kui 14aastased, kes olid toime pannud väärteo või kuriteo tunnustele vastava teo.
Koolikohustuse probleemid muutuvad tõsisemaks juba 13aastastel ja kulmineeruvad 15- ja 16aastastel. Kooliskäimise katkestajate arv põhikoolis kasvab hüppeliselt VI ja on suurim VII-IX klassis.
Sotsiaalsed sidemed on üha nõrgemad ja lapsevanemad tunnevad, et raskustesse sattudes pole neil lapse kasvatamisel kelleltki abi loota. Koolid ei ole alati võimelised toime tulema ühiskondlike muutustega.
Sarnased probleemid on tänapäeval kõikides Euroopa arenenud riikides. Seetõttu on oluline keskenduda perede jõustamisele, luues tugisüsteeme, mille kaudu toetada laste ja perede toimetulekut ja koostööd kooliga.
Senisest enam on vajalik nõustada lapsevanemaid, et luua võrdne alus partnerluseks ja eeldused last puudutavate otsuste teadlikumaks vastuvõtmiseks.