Andres Paling: Abielu kestel soetatud vara, mida ei tohi jagada

Andres Paling. Foto: Erakogu

Eestis elab ligikaudu 40 000 last ilma isata, igas kuus lahutatakse umbes 300 abielu ja vabast kooselust ilma ühe vanemata jäävate laste arvu ei tea keegi. Kuidas kasvavad need isata lapsed?

MTÜ Isade Eest korraldas 7. novembril ürituse, kus esimest korda kohtusid inimesed, kelle tegevusest ja otsustest sõltub lapse elu pärast vanemate lahutust. Ametnike sõnavõttude järgi tundus, et seis on päris hea: seadused on olemas, ametnikud on töökohtadel, aruanded on esitatud ...

Aga ometi pöördub meie ühenduse poole iga kuu kümneid mehi, kelle meelest kehtiv süsteem ei vii tulemuseni, nad ei näe oma lapsi üldse või näevad neid oma ekskaasa suvast tulenevalt.

Mõni lugu neist. Laste ja isade nimed jätan enda teada, küll aga nimetan ametnikud, kellega isad suhtlesid.

Esimene isa

Kaheksaaastase lapse isa, kelle kohtumised lapsega on väga kaootilised ja sõltuvad ema äranägemisest.

Kirjavahetus riigiasutustega: alates 2008. a juulist tänaseni.

Kohtuotsus: lapsega kohtumiste kord kohtumäärusega reguleeritud.

Pea pool aastat suhtleb isa lastekaitseametnikuga lapsega kohtumisteni jõudmiseks, tulemuseks Põltsamaa linnavalitsuse kiri, kus teatatakse, et nemad enam asjaga ei tegele. Põltsamaa linnavalitsuse lastekaitsespetsialist Jane Ott kirjutab: “... teatan, et minu tööülesannetest tulenevalt on minu peamised (kuid mitte ainult) kohustused seotud laste kaitsega. See tähendab eeskätt maksimaalset püüdu seista laste huvide eest, tagada lapse turvalisus ja nõuetekohane kasvukeskkond.

... Minu ülesanne ei ole niivõrd klaarida täiskasvanud inimeste omavahelisi suhteid, kuivõrd eeskätt püüda võimalikult palju aidata kaasa sellele, et vanematevahelistest lahkhelidest tingitud probleemide tõttu ei kannataks lapsed. Loodan, et täiskasvanud ja teovõimelise inimesena mõistate seda ning suudate ise enda eest seista …

Seejuures soovin lisada, et loomulikult ei unusta me ära seadusandlust, alustades ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ja lõpetades karistusseadustikuga. / ... /

Meile teadaolevalt on käimas kohtuprotsess Teie õiguste kaitse realiseerimiseks, mille raames saate loodetavasti kaitset oma õigustele.”

Suurepäraselt koostatud kiri, kõik on kirjas kuni ÜROni välja. Aga milleks isa pöördus sotsiaalametniku poole? Selleks, et saada abi oma lapsega kohtumiste korraldamisel, mitte saamaks teada, et ta ise on kohtusse pöördunud.

Seejärel võtab lapsega kohtumise korraldamise üle Põltsamaa kooli psühholoog, aga tulemusteta, sest ema ei leia aega kohtumisteks. Kaks kuud hiljem, jaanuaris 2009, teeb kohus lapsega suhtlemise korra eelmääruse, lapse ema ei täida seda nõuetekohaselt.

Aeg aga tiksub.

Kohtuistungil tänavu aprillis taotleb lapse ema isa suhtes lapsele lähenemiskeelu rakendamist, kohus taotlust ei rahulda. Uus istung on kolme kuu pärast. Isa advokaat soovitab vastu võtta ema esitatavad kohtumistingimused, muidu peab isa tasuma ka kohtukulud ja nagunii saavat ta kohtuniku otsuse kohaselt lapsega koos olla veel vähem, kui ema pakub. Isa on nõus ja advokaadid vormistavad leppe.

Aeg aga tiksub.

Vahepeal kolib ema lapsega teise kohta. Septembris pöördub isa juba Nõo valla sotsiaaltöötaja poole ning viimase abiga kohtub lapsega novembris.

Teine isa

Kolmeaastase lapse isa, kes on lapsega kohtunud ajavahemikul 19. novembrist 2008 kuni tänaseni üheksa korda, esimene lahusolek 19. novembrist 2008 - 16.juunini 2009, teine lahusolek 27. augustist 2009 kuni tänaseni.

Kirjavahetust on pidanud riigiasutustega alates 2008. a novembrist kuni tänaseni.

Esimene kohtumäärus kokkusaamiste korra kohta tehakse 18. mail 2009, kuid ema keeldub seda täitmast. Teine kohtumäärus 10. juunil, kuid ema võimaldab isal last näha oma suva, mitte kohtumääruse järgi.

Isa saadab kirju maavalitsusele, neile vastatakse pika venitamise peale. Näiteks küsimusele, kuidas mõjutab last isaga suhtluse puudumine, eriti kui laps on isasse kiindunud, vastab Ida-Viru maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Andres Julle: “Arvan, et isaga suhtluse puudumine ei mõjuta otseselt lapse arengut. Lapsed kasvavad üksikvanemaga perekondades, kasuisadega, lepinguliste hooldajatega ning enamustes eelnimetatud peretüüpides arenevad lapsed eakohaselt.”

Alates tänavu 18. septembrist ootab isa vastust Kohtla-Järve lastekaitselt oma lapse elukoha ja olude kohta. Vastuseks teatab ametnik Julia Kolhonen, et nad ei tea lapse elukohta. 17. novembril toimub Ida-Viru maavanema juures koosolek, kus öeldakse isale selgelt, et omavalitsuse esindajad ei avalikusta lapse huvides lapse elukohta, ja miks laps lasteaias ei käi, seda nad ei tea. Aga isa ärgu tõmmelgu, laps on ju emaga.

Isa esitab veel samal kuul ametliku päringu Kohtla-Järve linnavalitsusele ja sealse sotsiaalhoolekandekeskuse direktori Maarika Tarumi vastusest saab ta teada, et põhiline vastutus lapse heaolu eest lasub lapse vanematel!

Lapse elukohta kindlaks teha püüdes saab isa Narva lastekaitseametnikelt vastuse, et võib-olla laps elab seal.

Pöördudes kohtutäitur Kristel Maalmanni poole, saab isa teada, et tuginedes teatud paragrahvidele “... täitur ei pea ...”. Isa pöördub sellisele käitumisele hinnangu saamiseks justiitsministeeriumi järelevalve osakonna poole, vastus näitab, et esialgse õiguskaitse määrust, mis võimaldaks lapse ja isa kohtumist enne lõplikku kohtuotsust, “ei saagi tööle panna” ...

Aeg tiksub.

Isal puudub vähimgi teadmine oma poja elukoha ja käekäigu kohta, kuna ükski Ida-Virumaa asutus ei suuda või ei soovi talle seda infot anda. Ta otsib abi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikult, sest lastekaitseametnik on nimetanud ema lapse esmaseks hooldajaks. Isa küsib, kas isa on siis “teisene hooldaja”.

Vastus voliniku nõunikult Mari-Liis Sepperilt: “… Kui kohus sellegipoolest kohtleb naisi ja mehi ebavõrdselt või peegeldab otsus muul moel stereotüüpseid hoiakuid lapse ema ja isa rolli osas, siis on Teil õigus kohtuotsust vaidlustada kõrgema astme kohtus. Ka kõrgeima astme kohtu - Riigikohtu - otsuse võite Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 34 tuginedes vaidlustada Euroopa Inimõiguste Kohtus. Oma õiguste eest seismiseks põhjalikuma nõu ja abi saamiseks soovitan ühendust võtta MTÜ-ga Isade Eest...”

Aeg aga tiksub. Minu hinnangu järgi läheb Euroopa kohtuni jõudmiseni vähemalt kaks aastat. Ja poeg on isata. Samas olen isade ühenduse esindajana rahul, et meid tunnustatakse vaata et Euroopa Kohtust vägevama instantsina, kuid see pole mingi lohutus isale.

Kolmas isa

Viieaastase lapse isa. Suhtlemine lastekaitsega ja kohtuga: oktoober 2005 kuni jaanuar 2008.

Et lapsega pärast naisest lahkuminekut kohtuda, tuleb suhelda lastekaitsega. Tulemuseks Rakvere linnavalitsuse kiri, millega soovitatakse isal lapsega kokkusaamise saavutamiseks kohtusse pöörduda, kuigi see võimalus on üldteada.

Esimesel istungil kohtumiste korda ei määrata, sest lapse ema soovib kohtumisi Tapa linnas, mis pole aga ei lapse ema ega isa elukoht. Ka istungil viibinud Rakvere lastekaitseametnik Palo toetab kohtumiste toimumist kas ema või isa kodulinnas.

Aeg tiksub.

Päev enne uut istungit (toimub 8 kuud hiljem) helistab isa ametnik Palole ja küsib, kas tema seisukoht on sama. Palo vastab, et seisukoht pole muutunud, ja teatab, et ei tule istungile. Kohtuistungil on ametnik Palo aga kohal ning räägib, et Tapal on kohtumised lapsele parimad. Seega valetab lastekaitsja isale ning ei soovi parimat ka lapsele. Isa saadab vastavasisulise järelepärimise Rakvere linnavalitsusele, lastekaitsjat asuvad õigustama linnajuhid Jaadla ja Vassiljev. Neist viimane teeb lausa täiendusi põhiseadusse, nimelt leiab ta oma kirjas, et ametnik ei peagi kodanikele vastama või aru andma, vaid ainult kohtule või linnavalitsusele.

Aeg tiksub.

Isa pöördub ka õiguskantsleri poole, kes leiab, et linnavalitsuse kirjade vastamise tähtaegadest kinnipidamisel on vigu, aga asja lahendamise seisukohast ei ole need määrava tähtsusega. Isa ei tea, kas see, et laps ütleb oma isale onu, on ametnikele määrava tähtsusega või mitte (sest ka linnavalitsuse ametnike tõttu venib protsess üle aasta), küll aga on ta veendunud, et lapse ja isa seisukohast on see “onu” kõike muud kui tähtsusetu sõna.

Kohtuotsus sünnib kompromissleppega, aega läheb selleks kokku 28 kuud.

Kohtuotsuse täitmine isal praegu toimib, aga selle hind on onu-staatus.

Ja aeg tiksub, lapsed kasvavad. Ja sajad mehed tahavad olla koos oma lastega.

Puudulik süsteem

Isade ühendus analüüsis n-ö isa teed lapseni. See võib kesta aastaid. Lastekaitseametnike tase on eri regioonides ebaühtlane, puuduvad ühtne koolitus ja ühtsed seisukohad. Puudub riigi kontroll lastekaitseametnike üle.

Lastekaitseametniku roll on ebamääraselt määratletud – kohtus on ta sõltumatu ekspert, samaaegselt aga kohaliku omavalitsuse töötaja, kelle töö peale saab kaebuse esitada vaid nende ülemusele.

Lastekaitseametnikke omavalitsustes napib, nad on koormatud ja sellest tulenevalt teevad oma tööd pinnapealselt. Neil on ametnike nõuandlik roll ja puudub selge vastutus.

Kohtusüsteemi muuta on keeruline, kuid arvame, et parandamisruumi on ilma seadusi muutmatagi. Peab olema võimalik teha kiiremini lastega kokkusaamise korda määravaid otsuseid, mitte eeldada lepitust seal, kus see on selgelt lootusetu, teha julgemalt senisest erinevaid otsuseid.

Praegu kõneldakse laste ombudsmani institutsiooni loomisest, kuid palju tähtsam on see täita reaalse sisuga. Ühiskond ei vaja järjekordset ametnike mugavuskontorit.

Toetan MTÜ Jeeriko juhataja Angela Olti üleskutset diskussiooniks ametkondade ja huvigruppide vahel, vältimaks olukordi, kus laps on võrdne abielu jooksul soetatud aineliste väärtustega. Diskussiooni eesotsas peaks seisma riik või mõni ärksam omavalitsus. Enamik omavalitsusjuhte saab aru, et needsamad isad/emad teenivad talle palga praegu ja needsamad lapsed tulevikus. Ühe väikelinna kõvasõnaline, juba 28aastane pealik arvas küll teisiti, aga tema on kindlasti erand.

Me ei võitle kellegi vastu, me lihtsalt seisame laste õiguste eest. Laps pole vara, mida võib jagada.