Väravavaht läks Inglismaale õppima ja jalgpalli mängima

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüris Sahkur.
Jüris Sahkur. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Inglismaale Birminghami ülikooli spordimänedžeriks õppima läinud FC Flora Rakvere meeskonna ning Eesti noortekoondise väravavaht Jüris Sahkur üritab jalgpalli sünnimaal jala mõne klubi ukse vahele saada.


Kuidas tuli julge mõte ennast kui jalgpallurit omal algatusel Inglismaal välja pakkuda?

Mõtlesin, et kui juba olen siin Inglismaal, jalgpallimaal, kus jalgpallilembus paistab silma igal hetkel, siis võiks ju proovida ise ka enamat kui praegu oma kooli esindusvõistkonnas mängimine. Omajagu julgust lisas see, et olen Eesti U19 koondises saanud väärt kogemuse Euroopa MV valikturniiri mängudes.

Uurisin internetist klubide kodulehti, saatsin neile meile oma andmetega. Üks agent võttiski minuga ühendust, küsis, kas mul on videomaterjali oma mängust. See oli mul olemas, saatsin ära ning agent jäi rahule, oli huvitatud.

Ta ütles, et tahab mind mängimas näha, et on internetikülg testimisaegadest ja kohtadest. Nii me siis sõitsime ühele, mille korraldas 6. detsembril Inglismaa esiliigaklubi Reading FC. Vajaliku maksu - 80 naela - tasus ta ise, samuti rongisõidu Londonisse.

Milliseid plusse ta teie mängu juures leidis?

Videost hakkas talle positiivsena silma, et mängin hästi palju käega, see on ju täpsem kui jalaga mängimine. Kogu tee rongis kiitis ta seda, pidas väga oluliseks.

Füüsiliste eelduste poolest polevat ma tema hinnangul just mitte kõige pikem nagu Inglise liigades iseloomulik, vaid olen niisugune lõunamaist tüüpi väravavaht. Ja ekstra plussiks oli muidugi Eesti koondisesse kuulumine, ta otsivatki rohkem välismaa mängijaid.

Kuidas testimine läks?

Näitasin, mis oskasin. Mänguaega oli 45 minutit. Tegelikult oli see nii minu kui ka agendi arvates suht mõttetu üritus seetõttu, et toimus siseruumides betoonkõva põrandaga väikesel väljakul, väravavahtidel oli seal väga raske oma tehnilisi oskusi näidata.

Poisse oli testimisel tulnud igast maailma nurgast, kõik kohad olid välja müüdud. Minu vanuseklassis oli üks noormees Ghanast. Natuke ebaaus see minu meelest ju on - tulla nii kaugelt ja kõigest 45 minutiks plastile. Aga selline see elu jalgpallimaailmas on. Karm. Silma torkas, et valitakse juba õige noorte hulgast, seal oli alla 14aastaste vanuseklasski.

Skaudid, kes oma klubidele mängijaid värbavad, istusid omaette sektoris ning neid oli samuti seinast seina: poolamatöörklubidest profiklubideni välja, oli näiteks agent Türgist ja Arsenali klubist.

Kas lepingut veel ei tulnud?

(Naerab). Mind kutsuti küll nädal hiljem teises linnas peetavale testimisele, aga et testmängu käigus sain kõval põrandal kerge külje- ja õlavigastuse, siis andis agent nõu sinna mitte minna. Mis oli ka õige, sest oleksin mänginud alla oma võimete.

Positiivne on siis see, et olete nüüd ühe agendi vaateväljas?

Seda küll, tema nimekirjas on kokku 22 mängijat. Tundus väga toimekas ja asjalik mees olevat. Kogemustega, kuulsamatest mängijatest on ta olnud näiteks Prantsusmaa koondises mänginud Louis Saha üleviimise juures Fulhamist ManU-sse.

Kui tuleb pakkumine, mis saab siis õpingutest?

Eks näis, ega see klubisse saamine nii lihtne ka pole. Tavaliselt kestavad klubi otsingud kuus kuud, see on pikk protsess.

Kooli tahaksin kindlasti ära lõpetada, mulle see ala sobib, esimesed kolm kuud on väga põnevad olnud. Leidsin selle õppimisvõimaluse internetist, rahastajaks on Euroopa Liit, saan iga kuu stipendiumi, mis pole kuigi suur, aga saan hakkama. Õppetöö algas oktoobris, kestab kaks aastat, ning kui hästi läheb, siis saan kolmanda aasta veel lisaks õppida.

Sealt koolist saan treeneriametiks vundamendi, spordikeskuse või mõne klubi juhatajaks võin hakata kohe lõpetamise järel.

Kuidas teist väravavaht sai?

Rakveres tegin esimesed sammud ning hea, et siin oli treener ja jalgpallikooli treeningurühm. Aga minust sai ikkagi väravavaht, tõeliselt hea väravavaht Tallinnas, kuhu läksin pärast Rakvere eragümnaasiumis IX klassi lõpetamist.

Rakveres polnud mul konkurente, olin ainus ning see ei soodusta arengut. Aga jalgpallikallakuga Tallinna ühisgümnaasiumis õppides oli konkurents kõva. Läksin üpris nigela pallurina, aga ise olin mees ja võitlesin selle esiväravavahi koha välja.

Tegin lihtsalt teistest rohkem trenni - tulin kohale varem, lahkusin viimasena, harjutasin lisaks omapäi. Näiteks täna siin Rakveres jäeti külma tõttu treening ära, aga meie Sander Susiga läheme ikka. Tahan talle kui noorele väravavahile üht-teist õpetada. Oma kogemusi jagada.

Kes on teie eeskuju?

Ikka Mart Poom. Kui olin valikturniiride noortekoondises, siis käisin tema juures treenimas. Siis arutasimegi üheskoos minu Inglismaale mineku asju ning tema andiski mulle nõu interneti teel kontakte otsida. Tal oli väga hea meel, et mul sellised plaanid peas mõlguvad.

Mängijatele on väga tähtis, kui keegi nendest huvitub. Kui keegi astub ligi ja küsib, on teil midagi vaja, on teil probleeme, on vigastusi, ja pakub oma abi.

Sellist hoolivust ma Rakvere meeskonnas mängides kahjuks pole kogenud. See näitab klubi amatöörlust. Me võiksime siin Rakveres siiski ka palliväljaku kõrval olla professionaalsed. Mängijatel oleks motivatsiooni siis palju rohkem.

Mõni sõna ka Inglismaast.

Inglismaa inimesed on väga sõbralikud, maksud oi-oi kui kõrged. Jalgpalli kohtab seal igal sammul, isegi lektorid, kes ülikoolis meid õpetavad, toovad loengutes näiteid jalgpallist.

Meie elupaiga lähedal ülisuures pargis on kolm jalgpalliväljakut, mis kõikidele avatud. Ainult mine ja mängi. Rakvere linn võiks sellest eeskuju võtta, võiks laste mänguplatsidele mõned väravad püsti panna. Et jalgpall linnas nähtavaks teha, et lapsed saaksid tulla, pall kaenlas, harjutama.


Märksõnad

Tagasi üles