Aarne Mäe: Kunagise õpetaja märkamatu kohalolek

Aarne Mäe. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Minu hea kolleeg, hariduskülgede toimetaja Kadri, pakkus toimetuses välja huvitava võimaluse kirjutada oma õpetajatest või õpetajast, kes meid enim mõjutanud on.

Viskasin kohe hooga pintsaku seljast ja kummardusin entusiastlikult arvutiklaviatuuri kohale, kuid ... mitte midagi ei tulnud kirjatükist välja.

Proovisin veel järgmisel päeval ja ülejärgmisel, kuid kõik mälestused sähvisid risti-rästi ja segasid üksteist: sain juba ühel sabast kinni, kui see kohe kõrvale põikles; võtsin teise kahe käega haardesse, ja putku pani seegi.

Kõigil on oma osa

Langesin lausa ahastusse - kuidas saab üks selline lihtne ülesanne ühele kirjamehele (nagu ma arvan end olevat) nii purematuks pähkliks kujuneda, kuidas seda mälestustepagasit kooliajast pole ometi võimalik hoomata, kuidas küll mitte ükski neist paljudest episoodidest esile ei kerki?

Ei tahaks ju uskuda, et ma oma häid, armsaid, kenasid, lahkeid ja veidi rangemaid õpetajaid ei märganud, saati seda, et nostalgilisse koolipõlve ulatuv mälu oleks kadunud.

Olles sellest mõnetisest paanikast tekkinud ärevusest pisut maha rahunenud, adusin viimaks, et ilmselt on minu arvukad õpetajad olnud ühtlaselt tugevad isiksused, kes kõik üsna võrdselt oma jälje jätnud.

Nõnda kujuneb sellest justkui suur pedagoogidest mosaiikportree, mis minu kodukoolist Rakvere gümnaasiumist silme ette kerkib. Iga detail, mis seostub ühega, juhib teiseni ja sealt omakorda edasi.

Mõistagi ei saa kõike ka kandikul teie ette tuua, head lugejad, sest mõndagi peab jääma õpetaja-õpilase või klassi ja klassijuhataja vahele. Isegi igavesest ajast igavesti. Aga üht-teist siiski.

Ütlen ausalt - ma ei tea, kes, kui palju ja kuidas mind täpselt on mõjutanud. Kui õpetajaga klassi ees vastamisi seisin, needsin mõnegi neist maa alla. Aastaid hiljem mõtlen kõigile suurima lugupidamise, austuse ja heldimusega.

Aga eks esimene õpetaja jääb alati meelde. Tema on see, kes esimesel koolipäeval su malbe naeratuse saatel klassi juhatab.

Sel tähtsal eluhetkel tunneb iga rüblik end peaaegu täiskasvanuna, kogu ümbritsev maailm jääb justkui poole väiksemaks, aga sinu õpetaja on ikkagi hoomamatustes kõrgustes, kuhu annab alt üles vaadata isegi siis, kui kikivarvastele tõused.

Minul oli ja jääb selliseks õpetajaks üdini heasüdamlik õpetaja Sobi.

Ranged ja lahked

Sugugi vähem tähtis ei olnud minu jaoks direktor Ervin Kukk. Ta oli täpselt selline, nagu üks direktor olema peab - sisendab aukartust, kuid samas kiirgab sõbralikkust. Välimuselt meenutas ta natuke tollast lembelaulikut Artur Rinnet, kuid alles pärast kooli sain aru, et koolipapale hädatarviliku range loomuse taga peitub ka südamlik pool.

Kui olin juba ajakirjanikuametis, oli mul väga meeldiv võimalus teha Ervin Kukega juubeliartikkel. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et andsin seda tehes endast 150 protsenti.

Kui Ervin Kukk meenutas mulle Artur Rinnet, siis füüsikaõpetaja Aimo Palm oli justkui õpetaja Laur. Tema härrasmehelikkus oli poistele suureks eeskujuks (muidugi neile, kes seda märgata oskasid).

Kuid viiuli asemel olid tema abivahenditeks igasugused vedruga, kuulidega, traatidega vidinad, millega muu hulgas Newtoni seadusi tõestada sai.

Kirjandus- ja keelehuvilisena mäletan muidugi selle valdkonna õpetajaid Milvi Kärdit ja Helja Kirberit. Küllap nad aimasid aeg-ajalt minus mingit potentsiaali, kuid mida sa ikka teed poisiga, kes lihtsalt keeldub olümpiaadile minemast või hakkab Jessenini kurba koeraluuletust lugedes nutma ...

Millist vatti pidi nägema kehalise kasvatuse õpetaja Kalju Pluutus pisut ülekaalulise, kuid ometi spordihuvilise nagamanniga, kes, hambad ristis, mõõtis staadionil kolmest kilomeetrist viimaseid meetreid veel siis, kui teised olid ammu koju läinud, kuid kes oli varmas kaasa lööma jalg- ja korvpalliplatsil.

Milline rõõm oli vihikukaaned Eesti trikoloori täis sodinud noorel saada põhjalikke vastuseid ajalooõpetajalt Heli Kirsilt, kes ajas eesti asja juba siis, kui vardas veel punalipud lehvisid.

Jah, tundub nii ülekohtune kirjutada ühest õpetajast, jättes teise nimetamata, kuidas ma vaatan otsa oma pedagoogidele, kes selles loos oma nime ei leia, kuid ometi minu elus suurt rolli mängisid või on lihtsalt muhedalt meelde jäänud.

Kogu see äratundmine ometi minuni jõudis. Ja nüüd, kui kõik kirjas, olen peale oma õpetajate tänulik ka kolleeg Kadrile, kes minus need mälestused äratas. Muidu oleks ju sumanud peadpidi ainult igapäevaaskeldustes edasi, mõtlemata, et ka siis saadab sind kunagiste õpetajate märkamatu kohalolek.

• Käesoleva aasta kevadel algatas Haljala gümnaasium mõtte püstitada Haljalasse ausammas Eesti õpetajale.
• Lääne-Viru maavalitsus on selle raames kutsunud üles panema kirja õpetajatest lugusid, mida oodatakse 24. veebruarini maavalitsuses.
• Ka Virumaa Teataja ajakirjanikud jagavad edaspidi leheveergudel oma mõtteid õpetajatest.
• Õpetaja autähise veebikodu, kust saab lugeda selle idee ja algusloo kohta ning tutvuda ka lugudega õpetajatest, asub aadressil eestiopetaja.haljala.ee.