Meil pole katoliku usk eriti levinud ja nii teamegi sellest vähevõitu. Tartus asub katoliku kool ja selle juures töötavad nunnad Tšehhimaalt.
Katoliku nunnad täidavad oma missiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igapäevastes toimetustes oleme tihti ikka kärsitud ja hoolimatud, kuid siiski on jõulud ja aastavahetus aeg, mil vaatame oma lähedaste poole ja hoolime neist tavalisest rohkem.
Tähelepanust saavad osa isegi need, kes meil muidu kahe silma vahele jäävad.
Tavapärasest rohkem räägitakse ka neist, kellel ongi elus siht ja ülesanne teistele head teha, et tasakaalustada tihtipeale ainult edule suunatud halastamatut inimmaailma.
Püha mägi
Mälestuspilt. Oleme mõned aastad tagasi väikeses Samotišky-nimelises Moraavia külakeses. Seal asub Svaty Kopeczek, meie keeli püha mägi, mis on palverännakute sihtpunkt.
Sellel mäel kõrgub basiilika, palverändurite kirik, üks võimsamaid Tšehhimaal.
Maa on siin künklik, meie arusaamise järgi isegi mägine. Majad on nagu kaitseks tugeva tuule eest ehitatud künkaveerele lähestikku.
On 1. detsember, pühapäev. Sel aastal tuli sealkandis lumi vara.
Meie ajutisest elupaigast saab pühale mäele vaid piki järsku nõlva, ja kui poleks käsipuid, siis vist libedaga üles ei jõuakski. Kuid nii ikka pääseme - kaks sammu üles, üks alla.
Oleme juba poolel teel, kui üks külanaine rühib meist mööda ja hüüab: "Algab juba, kiirustage!" Jõuame meiegi üles ja meie ees avaneb kaunis vaatepilt. Uskumatult suur kirik, ei ole midagi öelda.
Siseneme, juba on jutlus alanud. Rahvast pole küll ka siinmail katoliku kirikus palju, ja kuna igas külas on oma kirik, siis nii suure jaoks lihtsalt kohalikke ei jätku.
Kirik täitub vaid palverändurite saabudes. Vaikuses kõlab jutlus, tekst nii ilusas tšehhi keeles, nagu polekski Moraavias. Kohalikud kõnelevad ikka omas murdes.
Väljume, sugugi mitte kaugel mäe all laiub Olomouc. Mäeveerel otsivad lambad lume alt rohututte, räägin nendega ja nemad määgivad vastu. Kõik tundub imekaunis.
Tartu katoliku kool
Tänavune jõulueelne Tartu. Siin on elupaik kahel Tšehhist pärit nunnal. Tahan nad üles otsida. Veski tänavas, otse Tartu roomakatoliku kiriku vastas asub Klaara maja nime kandev frantsiskaani klooster.
Koputan. Vaikus. Küsitlen inimesi, kuulen, et nunnasid pole praegu siin. Kuid mul on õnne, ootamatult saabub ülemõde Katarina.
Tema on tulnud siia kaks aastat tagasi Slovakkiast ning on praegu Tartu katoliku kooli president. Õpib hoolega eesti keelt, ja nagu ta ise ütleb: kui juba rääkida, siis ikka hästi.
Tema käest saan teada, et õde Magdalena, kes muidu abistab katoliku lasteaia õpetajat, on haige ja õde Hyacinta abis kooli köögis.
Hakkame kooli poole minema. Teel vestleme ja nii saan palju huvitavat teada ka katoliku kooli kohta. Praegu õpib seal 269 õpilast ja nende arv on aasta-aastalt kasvanud. Soovijaid on palju, nii et kõiki ei suudagi väike kool praegu vastu võtta.
Kui pärale jõuame, on söögivahetund ja söökla lapsi täis. Saan ka mina osa maitsvast rassolnikust ja tiramisust.
Toit on väga maitsev. Naeratades ütleb õde Hyacinta: "Selleks et lapsed ikka sööksid, peab toit neile maitsema." Tal läheb veel aega ja nii tuleb mul pisut oodata, et saaksime vestelda.
Mul lubatakse koolimajas veidi ringi jalutada. Kõik on puhas, vaikne, läbi lahtise ukseava kuulen lapsi tunnis töötamas. Valitseb tõsine töömeeleolu.
Minu jalutuskäik saab läbi ja istume koos õde Hyacintaga kahekesi sööklas.
Tema koduküla Dolni Živodice asub Opava lähedal. Seal elab rohkem kui tuhat inimest. Üles on õde Hyacinta kasvanud koos õega, kes samuti on pärast abiellumist kodukülast lahkunud.
Vanemad on aga palju kordi siin Eestis Hyacintal külas käinud ja plaanivad veelgi tulla.
Õde rõõmustab, et ka mina olen tema kodukandiga tuttav ja meenutan soojalt imeilusat Opavat.
Saadeti Eestisse
Küsin temalt, kas ta enne Eestisse saabumist sellest paigast midagi ka teadis.
"Ei teadnud, kuid olin kohtunud eestlastega, kelle palvel siia tulin," vastab ta. Eestisse tulemiseks valis ta välja kloostri ülemõde.
Õde Hyacintal ei olnud muidugi aimugi, et siin on väga pikk, pime ja külm talv. Üllatas, et tema kodumaal on lund kohati isegi rohkem kui siinmail.
Kevad on Eestis tõesti pikk lõputu ootus, kuid siis tuleb suvi ja ilusad valged ööd. Need ööd on tema meelest imelised ja meeldivad talle kõigest kõige rohkem.
Õde Hyacinta on olnud Eestis juba kaua ning arvab, et kui ta tundis varem kodukülas kõiki, siis sealne uus põlvkond on talle täiesti võõras.
Ta on ära õppinud eesti keele ja nii me vestlemegi tšehhi ja eesti segakeeles. Õde ütleb, et raskusi arusaamisega tuleb siis, kui väga kiiresti räägitakse.
Nüüd tulevad sööklasse pikapäevarühma lapsed ja me lahkume nunna elupaika. Täna on tal väga õnnelik päev, sest õelt on saabunud pakk. Toas istume jooma teed, mille sisse tilgutan head Opava kandi mett. Jätkame sealt, kust pooleli jäime.
Õde Hyacinta räägib oma kindlast päevaplaanist.
Hommikul tõuseb ta väga vara ja läheb pärast palvete lugemist kella üheksaks kooli sööklasse, et olla seal abiks kuni kella kaheni, pärast seda on samuti palveaeg.
Palvetamiseks on elukohas väike kabel.
Räägin talle, kuidas kord Katowice raudteejaamas nägin kodutuid aitavaid nunnasid. Ta vastab mulle, et siin nad sellega otseselt küll ei tegele, aga kui mõni abivajaja tuleb ukse taha, aitavad kindlasti. See on loomulik.
Nägin Samotiškys pühakoja juures esimest korda hospice't. Tahan hospice'test enamat teada. Kuid ka õde Hyacinta on käinud vaid sellessamas hospice's. Seal antakse abi parandamatutele haigetele.
Tahaks rääkida veel paljust, kuid pean hakkama lahkuma, sest on viimane aeg koju tagasi pöörduda.
Lahkumisel ulatab õde Hyacinta mulle minu suureks üllatuseks enda valmistatud jõuluingli ja loeb ka palve.
Ma surun jõuluingli rinna vastu ning torman bussile. Minu jõulud võivad nüüd tulla.
Aastal 1936 saabusid Eestisse frantsiskaani nunnad, kuid peagi lõpetas alanud sõda ja riigikorra muutus kloostri tegevuse.
Kuid kolm tšehhitari jäid siiski salaja Eestisse ja hakkasid Tartus elama näiliselt tavakodaniku elu.
Piiride avanedes läksid kaks kõrges eas nunna kodumaale tagasi. Nende missiooni jätkamiseks saabusid 1997. aastal uuesti Eestisse kaks tšehhi nunna. Nende põhitegevuseks sai Tartu katoliku kooli abistamine ja alguses elasid nad koolimajas.