Kultuur: Riina Hein ja tema Eestimaa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Riina Heina armastusavaldus Eestimaale, meie loodus- ja vaimuväärtusi tutvustav film “Minu Eestimaa” tekitas vaatajais mitmesuunalisi mõtteid, ka diskussiooni autoriga.

FOTO: Margus Ott

Loodusõhtul Rakveres oma uut filmi “Minu Eestimaa” esitlenud stuudio Creare juht Riina Hein, kes paljudele eestlastele jääb ikka Raja Teeleks, usub eestlasse, loitsu ja armastusse.

“Riina on põhiliselt looduseinimene, isegi looduselaps, hästi rõõmus inimene. See film on tema moodi. Eestimaa loodust on filmis väga emotsionaalselt kujutatud,” ütles RMK Sagadi metsakeskuse juhataja Krista Keedus, üks filmi kaasstsenariste.

“Filmi tellinud firma Sonatiin soovis, et film oleks huvitav nii eestlastele kui ka välismaalastele. Välismaalastele on kõik huvitav, niisiis võtsin silme ette eestlase. Kui iga eestlane leiaks filmist ühe fakti või koha, mida ta ei teadnud, kui tunneks mingil hetkel, et see on minu Eestimaa, olen ülesande täitnud,” sõnas oma Eestimaa poolemiljonilise eelarvega filmiks vorminud Riina Hein. Valikutes lähtus ta sellest, mille poolest on Eesti Euroopas eesotsas. “Uskuge või mitte – neid fakte on väga palju,” kinnitas Hein.

Hiiest lauluväljakule

Ja siis liuglesid ekraanile metsad, nende kohal unelev Tarmo Urbi hääl: “See on mu maa ...” Metsad, järved, kartulivaod. Salkkond rahvariides inimesi teel, tõrvikud käes. Romantilised taevad. Meri. Pankrannik.

“Üks Euroopa ajaleht nimetas Eestit maaks, mida peaaegu pole olemaski,” räägib Toomas Lõhmuste diktoriteksti. Keskaegne Tallinn ja Taevaskojad, “Gaudeamus igitur ...” ja Tartu. Setod. Sood. Käsmu ja viikingid. Sagadi ja metsamuuseum. Ning kaadrist kaadrisse lindude rõõmus vidin.

“Aita meid, maaema ...” loitsivad eestlased hiies. “Mu isamaa on minu arm ...” ja laulupeod läbi aastakümnete viivad kauni filmi lõpule.

Osale vaatajaskonnast, neile, kes eelmisel päeval kogunenud arutama, kuidas hoida järjekordset kaevandust oma Eestit hävitamast, raputas filmi sulnis ilu kui soola vermetele. Sest see pole nende Eesti. Ja Ida-Virusse ei jõutudki. Et see on Eestimaa eilne päev.

“See pole eilne päev, see on MINU Eestimaa tänane päev. Mina näen Eestimaad just sellisena,” selgitas Riina Hein. “Kõiki probleeme ei saa panna ühte filmi. Ma tahan uskuda, et Eesti on ilus maa ja eestlased fantastiline rahvas.” Kui vaja, suudab see rahvas taas üles tõusta, et kaitsta oma maad ja kultuuri, on filminaine veendunud.

“Miks lõpp on just nii – hiiest lauluväljakule? Sest “Mu isamaa” on tegelikult loits. See on tohutu energia, mis tõusis lauluväljakult üles. Eestlased ei kaotanud taasiseseisvumisel ühtki inimest, eestlased laulsid end vabaks, siit algas Nõukogude Liidu lagundamine. Mina usun sellesse jõusse,” rääkis Hein. “See film on armastusest. Armastusest oma maa vastu.”

Oma maast võiks Heina sõnul teha kui tahes pika filmi, aga kõik sinna ikka ei mahuks. “Sinna filmi ei mahtunud paljusid kohti. Iga film on valikute küsimus,” rõhutas ta. Ning need valikud kohtadest ja arhiivikaadritest iseloomustavad just Riina Heina Eestimaad. Ning filmi rõhutatud positiivsus on autoripoolne vastukaal negatiivsega ajusid nüpeldavale ajakirjandusele.

“Minu Eestimaa” eeldus oli, et see ei tule probleemfilm, rõhutas Riina Hein. Aga ta on valmis tegema filme ka teistsugusest Eestimaast. Murelikust.

“Teeksin hea meelega, aga olen üksinda oma firmas, mul pole tehnikat, pean kõik ostma. Kui leiate rahastaja, saan tulla. Teen meelsasti Maidla valla asja,” sõnas Riina Hein.

Arvestada tuleb aga, et 20-minutiline film läheb maksma umbes 300 000 krooni.

Tund ja 15 minutit pikk “Minu Eestimaa”, mille üks kassett on nüüd ka Lääne-Virumaa keskraamatukogus, on esialgu VHSidel, peagi tuleb ka DVDl inglise, soome ja vene keeles. Järgmisel aastal tõlgitakse film 15 keelde.

Riina Heina stuudio Creare, mis teeb nii dokumentaal- kui ka õppefilme, on 15 tööaasta jooksul teinud 39 filmi, sealhulgas Sagadi metsamuuseumile “Seened, mitte ainult söögiks” ja “Kask tavaline ja tavatu”.

Ühenaisestuudio

“Lõpetasin ülikoolis majanduse, olin toidukaubastus peakaubatundja, sealt õppisin selgeks majandamise ja suudan oma firmat pidada. Ühel hetkel tundsin, et kaubandus pole ikkagi minu jaoks ja jõudsin oma otsimistega reklaamfilmi, mis oli Nõukogude ajal vapustav koht, riik riigis, kapitalism.

Anti töö kätte – sul olid tellijad ja oli kunstinõukogu, kes andsid hinnangu. Kui nad jäid rahule, said edasi uusi töid teha. Nii ta hakkaski,” jutustas Riina Hein teest kaamera eest, legendaarsest “Kevadega” alanud Raja Teele rollist, kaamera taha, oma filmifirmani Creare.

Creare omaniku, juhi ja ainsa töötajana teeb ta seal nii produtsendi, režissööri kui ka stsenaristi tööd.

Filmi tegemise keerulist mehhanismi ohjata pole Riina Heina arvates raske. “Kogemus, mis ma sain kaubanduses peakaubatundjana, viies kaupu Armeeniasse ja mujale – kui juba seal suudad nendega ära vaielda, siis suudad oma asju ka ajada. Siin pead samuti asjadest jagama,” sedastas Hein.

“Minu Eestimaa” on filmi autori jaoks armastusavaldus Eestile. “Tahaksin, et inimesed saaksid aru, et meil on väärtus. Me sageli ei räägi sellest niimoodi. Tegelikult peab olema julgust tunnistada oma armastust. Öelda kõva häälega, mida sa armastad. Näidata seda – ja siis ta ka mõjub,” on Riina Hein veendunud.

    Tagasi üles