Mononäidendis "Mina, naine" suurtes ja väikestes, kuid ikka täissaalides lavale astunud Ülle Lichtfeldt teab ja tunneb, et see lugu läheb inimestele korda.
Näitleja Ülle Lichtfeldt - 100 x Naine
1. märts 2010, 20:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millisena mäletate "Mina, naine" esietendust?
Esietendusest mäletan ainult pöörast-pöörast hirmu - olla ikkagi kaks tundi üksinda laval ... Kati Murutari tekst on ju kuidas kellelegi: teda kas armastatakse tuliselt või vihatakse palavalt.
Asi polnudki niivõrd tekstis kui selles, kuidas inimene võtab vastu kaks tundi nii-öelda kahemõttelist teksti.
Millal sai selgeks, et on sündinud menutükk?
Et sellest tekib menulugu, sain aru siis, kui olin mänginud hooaja väikeses saalis, kus võisime seda mängida kolm-neli-viis korda nädalas.
Tegin direktorile ja kunstilisele juhile nalja, et ma ei jaksa seal väikeses saalis mängida, suurde saali saaks neli või viis väikese saali täit rahvast mahutada.
Ühel hetkel oligi see hopsti! suures saalis. Juhtus nii, et Rakveres oli ettevõtlike naiste konverents ja õhtul pidi olema "Cyrano de Bergerac". Üllar ei jõudnud välismaalt tagasi ja ülikiire reageering oli: "Ülle, kas sa mängid "Mina, naist"? - Koos on üle 500 naise, see peaks neile sobima." Nii ma suurele lavale läksingi ja mängisin terve hooaja suurel laval.
Kuulsin, et sellele lavastusele olid koguni ootejärjekorrad, kuhu inimesed panid nimed kirja, et saaks vaatama. Kuidagi järsku oli see nii. Ma ei ole sellesse eriti süvenenud.
Millele peale näitlejanna Ülle Lichtfeldti särava näitlejaisiksuse võib põhineda "Mina, naise" edu?
Ju selles on nii palju elu ja seda, mida naised avalikult ei julge tunnistada, mida mõtlevad, olles vihased või pettunud või petetud - mida me tegelikult enda sees tunneme.
Meie, eestlased, elame väga sissepoole ja kogu see kahetunnine monoloog ongi ju sissepoole mõeldud mõtted väljaöelduna, mis on tegelikult küllaltki teravad, kohati lausa valusalt ja haigettegevalt avatud. Ju siis on ikka äratundmine.
Paar nädalat tagasi väljasõiduetendusel tuli pärast etendust üks naine minu garderoobi ja ütles, et on etendust vaatamas kolmandat korda.
Ehmatasin alguses, mis ta öelda võib, aga tema ütles hästi lihtsalt: "Uskuge mind, kui teil endal usk ära kaob, et kellel seda vaja on, siis teadke, et meil on seda vaja." See oli hästi armas. Niisugused asjad annavad jõudu seda edasi mängida.
Kui paljus olete Naisega ühel nõul?
Seal on isiklikult minu jaoks väga palju vasturääkivaid mõtteid, millega ma ei ole nõus.
Aga mina olen ju näitleja, autori ja lavastaja vahendaja, siis tuleb need asjad mõelda enda jaoks selgeks, tuletada meelde inimesi tutvusringkonnast, kes mõtlevad ja käituvad nii.
Niisugust rolli ei pea olema kerge teha, ja seda ei ole kerge teha.
Mida annab selline roll teile kui näitlejale ja kui inimesele? Või hoopis võtab?
Kui on nii palju mängitud, tekib muidugi tüdimus ja rutiin.
Olen sellega väga palju ringi sõitnud, Eestimaale ringi peale teinud, mõnikord on tunne, et ma ei jaksa, olen temast nii tüdinud.
Aga see tunne on täpselt niikaua, kui olen sirmi taga. Kui sirmi eest ära tõmban ja valgus mulle peale tuleb, on tüdimus kadunud. Alati pärast seda etendust on mingi vabanemistunne, on hästi kerge ja hea olla.
Publik tõuseb tihti pärast etendust püsti. Kui see esimest korda juhtus, ehmatasin kangesti, mõtlesin, kas nad tahavad nii kiiresti ära minna ...
