Juhtkiri: Euroopa külades
9. märts 2010, 08:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest Virumaa Teatajast saab lugeda, kuidas Haljala valda Varangu külla kerkis seltsimaja - külarahva initsiatiivil ja euroraha toel.
Eurorahal on Eesti külades viimastel aastatel olnud väga suur roll. Iga suurema asja tegemisel on kasutatud projektiraha. See aga eeldab projekti kirjutamist ja hulka paberimajandust, mille jaoks kogukonnas teinekord teadmisi napib.
Kuid hakatuseks on unistusedki head, sest kui mitmel inimesel on üks eesmärk ning üheskoos otsitakse võimalusi selle elluviimiseks, siis võtab see aega, palju võtab, aga asi saab teoks.
Nii kerkivad külamajad, spordiplatsid, mänguväljakud. Koos tehakse korda oma külateed ja hoitakse silm peal bussipeatustel.
Kuigi maainimesed on mitmest teenusest ilma jäänud - poode ja postkontoreid suletakse, bussiliiklus on kehv -, iseloomustab väga paljudes külades inimesi kokkuhoidmine. Kel jõudu ja jaksu, aitavad vanematel inimestel hakkama saada, võtavad või auto peale, kui vaja poodi sõita, ostavad apteegist ravimid, käivad abis.
Kui külainimesed ise elu oma külas ei arenda, kooskäimise kohti ei ehita-remondi, ei tee seda keegi.
Aga kui külarahvas avaldab initsiatiivi, siis tavaliselt annab oma panuse ka kohalik omavalitsus ning tuge leiab europrojektidest - kui küsida. Olgu siis abiks ametnikud nõuga, kuidas dokumente vormistada, rahalise toetusega mõne väiksema külaürituse korraldamise kulude katteks või suure osalusega seltsimaja korrastamiseks.
Elu on näidanud, et ei ole mõtet oodata - tuleb keegi vallamajast ja korraldab kõik. Kuid kui endal algus lahti tehtud, on leidunud ka abistajaid.
Varangu seltsimaja avamisel kõlas mõte, et eurorahaga jõudis Euroopa Eesti külasse, aga millega Eesti küla jõuab Euroopasse?
Kõigepealt on tähtis, et me külad meile alles jäävad, et inimesed tahavad seal elada ja on oma eluga rahul. Et nad näevad oma uksest kaugemale, on valmis talgukorras üksteisele appi tulema ning hoidma nii oma küla heakorda kui märkama naabreid.