P, 10.12.2023

Üksildaste eikellegimaalaste vaev ja raev

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volli Käro (vasakul) ja Toomas Suuman lavastuses "Eikellegimaa".
Volli Käro (vasakul) ja Toomas Suuman lavastuses "Eikellegimaa". Foto: Rakvere Teater

Tuua Rakvere teatris lavale Harold Pinteri "Eikellegimaa" ehk seada Pinter Pinteri ning Raudsepp Undi kõrvale on kahtlemata väljakutset sisaldav teguviis.


Tahtlikult või tahtmata võrdleb vaataja, kes "Majahoidjat" näinud ehk mitugi korda, Peeter Raudsepa "Eikellegimaad" Mati Undi lavastusega. Seda enam, et Pinter kirjutab variatsioone teemale ehk ikka ja aina ühte lugu. Nagu kirjanikud enamasti.

Kui Mati Undi lavastuses domineerib kuratlik mäng, siis Peeter Raudsepa lavastuses mänguline kuratlikkus. Ühes emotsionaalne intellektuaalsus, teises intellektuaalne emotsionaalsus.

Mäng tõeluse piirimail

Raudsepp on kindlasti vaoshoitum kui suur mängur Unt. Ilmsesti tahab lugu sissemängimist, et meeste kvartett jõuaks samasuguse absoluutse tervikuni nagu "Majahoidja" trio.

Nagu "Majahoidjas", nii ka "Eikellegimaal" kohtuvad kaks meest, üks neist sissetungija, teine päriselanik, ning klaarivad intensiivselt, ent kompamisi mingeid kummalisi asju/suhteid. Kuuldavasti on nad kirjanikud. Seega altid looma kujutlusi ja esitama neid tõe pähe.

Ega need kaks vana meest või vanameest - oleneb, kuidas Volli Käro (Spooner) ja Toomas Suuman (Hirst) parasjagu end näha lasevad - saa ise ka alati sotti, kus jookseb tegelikkuse ja väljamõeldise piir. Joovad ja räägivad, räägivad ja joovad. Vahepeal lasevad end teenida või kantseldada kahel tüübil Briggsil (Eduard Salmistu) ja Fosteril (Margus Grosnõi).

Napisõnaline majaperemees Hirst põrutab nagu tank meeleolust teise, seisundist teise, tatsab isevärki kõikuvalt enesekindla sammuga toas ringi (kainemana, tõsi küll, minetab vahepeal selle isikupärase joone), sätib end võimaluste piires edukalt tugitooli, prantsatab põrandale ja teeb püstitõusmisest terve etenduse. Võtab raevukaid noote või vaibub tasaseks. Nagu elu ise. Või teater. Kuivõrd neil vahet ...

Külaline Spooner kohandub tundlikult oludega, püüab olla maksimaalselt vastuvõetav, et pääseda minema kihutamisest, innustub peremehe lahkest loast käia vabalt joogikapi kallal. Ja muudkui räägib. Kas sellepärast, et ennast tõestada, mitte anda peremehele võimalust talle ust näidata või lihtsalt sellepärast, et on leidnud subjekti, kellele rääkida. Mis sellest, et pole kindel, kuivõrd too teine üldse kuulab. Pigem mitte. Või tajub ennem üksindust peletava helitaustana. Aga mitte ainult.

Jookiderikkus ja üldine jõukas askeetlikkus iseloomustavad eluruumi, mille raskete aknakardinate vahelt lubatakse vähestel viivudel paista pilvetupsudes taeva sina ning seina tagant kostab eluehe automüra. Mingeid muusikaid sellel maal ei ole. Ei oska vist keegi ütelda, kummal pool seina ollakse üksildasem.

Kunstnik Maret Kukkur on loonud eikellegimaalastele ajatu asupaiga. Seal tegutsevad ajatud inimesed, lipsustatud ja ülikonnas­ta­tud vesti­frii­gid, kel lipsu värv peab kokku langema sokkide tooniga. Ainult too sissetungija oma peetud ja plekilises ülikonnas on ruumiga raskes vastuolus. Ent seda enam viisakas, järjekindel, taluv ja visa.

On nad koolivennad või mitte, kas vastastikku haavavad (naiste)lood on fantaasiavili või elutõde, pole peamine. Tähtis on mäng. Mäng tõe ja tõeluse, elu ja loomingu, kestmise ja unustuse, vaeva ja raevu piiril. Piiratuna tõelisest või mõtteruumist ning mängujuhtide suunamistest.

Briggs ja Foster, kaks teenrit või muidu negentroopia valvsat jüngrit, vaatavad, et kord oleks majas. Mis tahes kord, aga selles majas. Salmistu tegudemehe ja Grosnõi jutumehe mitmetine kohalolek sõnastab ruumi veel enam pidetuks.

Nende kaudu näikse mõõdukal määral teostuvat nii kirjameeste kartused kui ka soovid. Kui tüüpe ei õnnestu üle kavaldada, mängitakse kaasa: sünnib Volli Käro võrratu stseen hommikulauas, kus elurataste vahelt läbi käinud kesta alt astub korraks välja elegantne härrasmees. Elu ja kaaslased topivad ta küll kähku endisse kesta taga­si, aga see hetk on ometi olnud.

Volli Käro ja Toomas Suuman kui sisutihedad ja kogenud näitlejad ning vaieldamatud isiksused mängivad suurepärast dialoogiduelli. Mis sest, et absurdidraamale omaselt võib publik omatahtsi kujutleda, millest jutt käib. Ja kelle vahel. Passioon selles on ehk kohati markeeritud, ent vaieldamatu.

Iseenda vallutajad

Teenripaar on eripalgelisusest hoolimata ühesem, Salmistu vaoshoitud nappusele vastandub küll Grosnõi afekteeritud paipoisilikkus, ent neisse olemuslikult kätketud ohumõõdet vilksab neist üsna vilksamisi.

Kas Eikellegimaal rändaja on keegi või eikeegi, on ta seda sisuliselt või vormiliselt, enda või teiste silmis-mõtteis-hinnanguis, kes teab.
Võitlus Eikellegimaa vallutamiseks käibki inimeses endas, enese- ja ebakindluse piirimail sündivas elus ja loomingus.

• Harold Pinter "Eikellegimaa"
• Lavastaja Peeter Raudsepp.
• Kunstnik Maret Kukkur.
• Osades Volli Käro, Toomas Suuman, Margus Grosnõi või Johannes Veski ja Eduard Salmistu. Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 9. aprillil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles