Ivari Padar: Kas eurost saab sõnnik meie põllumajandusele?

Ivari Padar Rakveres toimunud arvamusliidrite lõunal. Foto: Arvet Mägi

Ettekanne on peetud Rakveres 24. mail Euroopa Parlamendi Eesti infobüroo ning Virumaa Teataja korraldatud arvamusliidrite lõunal teemal “Kas eurost saab sõnnik meie (põllu)­majandusele?”.

Atmosfääris, kus teeb muret Lõuna-Euroopa käitumine, paistab Eesti silma positiivses mõttes. Kui meie hakkasime kärpeid tegema paar aastat tagasi, siis nüüd järgivad meie eeskuju ka Lõuna-Euroopa riigid.

Kas praeguses olukorras on mõtet euroalasse üldse minna? Ükskõik kuidas kaaluda ja vaadata, on see mõistlik. Euro kasutamine lisab meile usaldusväärsust ja stabiilsust.

Mulle helistavad ikka aeg-ajalt tuttavad vanainimesed ja uurivad, kas kroon devalveeritakse. “Ja kui peaks kroon devalveeritama, siis ole hea, helista üks päev ette,” paluvad nad. See on arusaadav, inimestel on mure. Nad mäletavad 1961. aasta rahareformi, aastaid 1991-1992.

Ja kui mõelda sellele, et eile sai saja krooniga kilo Rakvere sinki, aga täna saab sama asja 125 krooni eest, siis ega see kellelegi rõõmu tee - närvilisus on üleval.

Kuid euro oleks uuele Euroopa Liidu liikmesriigile märgiks, et investorid siia tuleksid ning leevendaksid tööpuudust. Eesti on suutnud oma eelarve korras hoida ja see on investoreid julgustav asjaolu.

Euro ja sõnnik

Püstitatud küsimuse juurde tulles: ega ma täpselt ei tea, kas eurost sõnnikut saab, kuid sõnnikumajandus on euroga otseselt seotud. Eestis on praegu ligi­kaudu 235 000 veist, 800 000 si­ga ja 3,5 miljonit kana aasta jooksul põhilised sõnnikutootjad ning Eesti põllumajandus on otseselt seotud Euroopa Liidu üht­se põllumajanduspoliitikaga.

Eesti maksab tänavu umbes 3,5 miljardit krooni ühtse põllumajanduspoliitikaga seotud toetusi, millest lõviosa moodustab Euroopa Liidust tulnud raha.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused on 0,4 protsenti ELi SKTst, s.o ELi ühtsest eelarvest 41-42 protsenti. Eesti puhul teeb see 0,4 protsenti 3,5 miljardit krooni.

Kui Eesti võtaks aluseks oma SKT, siis Eesti SKTst oleks 0,4 protsenti 800 miljonit krooni. Ehk kui võrrelda 3,5 miljardit ja 800 miljonit, siis nagu ütleb klassik - pole paha.
Eesti saab sellel aastal Euroopa Liidu välisabi 14 miljardit krooni, sealjuures on Eesti sissemakse 2,5 miljardit Eesti krooni - seega toetab Euroopa Liit meid ja meie põllumajandust usinasti.

Raha ja rahulolu

Niisiis raha justkui on, aga rahulolu mitte.
Kui ma Brüsselis oma aknast välja Luxembourgi platsile vaatan, siis on seal alatasa lehmad. Brüsseli vahel näeb lehmi rohkem kui Lõuna-Eestis - põllumehed tulevad välja, sest ei ole olukorraga rahul.

Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika on 50aastane poliitika, mida viiel-kuuel korral on muudetud. Praegune põllumajanduspoliitika on meil 2013. aastani selge ja selles ei tule ühtegi revolutsiooni. Debatt on aga alanud selle üle, mis saab pärast 2013. aastat. Kuidas muuta põllumajandust nii, et oleks rohkem stabiilsust ja põllumehed rahulolevamad?

2012. aasta lõpuks peaks olema langetatud põhimõttelised otsused, et nendele küsimustele vastata. Pärast Lissaboni leppe sõlmimist on see aga muutunud keerukamaks. Kui kehtiva korra järgi otsustavad kõikide riikide põllumajandusministrid ehk 27 persooni korraga, siis tulevikus kaastakse protsessi ka Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjon ehk demokraatlik protsess läheb märksa raskemaks.

Euroopa Parlamendil on koostamisel raport, kus on üles loetud väljakutsed, millega peab pärast 2013. aastat arvestama. Tähtsamad neist puudutavad maailma suureneva elanikkonna toiduga kindlustatust, keskkonnaseisundit, tarbija ootuste täitmist ning maaelanikkonna vähenemist.

Arvatakse, et 25 aasta pärast elab planeedil Maa 9 miljardit inimest ehk 2 miljardit rohkem kui praegu.

Loomulikult arenevad Hiina ja India majandus, kuid teatud surve tabab ka Euroopa Liidu põllumajandust, sest tarbimist tuleb juurde. Siinkohal on sobilik mainida, et Eestis on viimastel aastatel põllumajandustoetuste jagamisel arvestatavate hektarite arv tõusnud 770 000-lt 850 000-le.

Edasi keskkonnaseisundist. Põllumajandus on kõige suuremaid CO2 emiteerijaid - siin on konkreetne etteheide lehmadele.

Suur probleem on Euroopa vananev maaelanikkond, maakasutuse lõpetamine ja elanikkonna lahkumine maa­piirkon­da­dest.

Majanduskriis kui vahetu väljakutse on näidanud, et ühtne põllumajanduspoliitika peaks andma paindlikumaid võimalusi suurtele hinnakõikumistele reageerimiseks. Ja lõppude lõpuks peab olema põllumajandus maal konkurentsivõimeline: inimene tahab kvaliteeti, keskkond peab olema korras, kuid kokkuvõtteks peab ka hind olema hea - vastuvõetav ostjaile ning tarnijaile. Need küsimused on põllumajanduses plaanitavate muudatuste raamiks.

Ühtne poliitika

Ühtset põllumajanduspoliitikat ei tohi mingil juhul denatsionaliseerida. Ei tohi anda võimalust, et liikmesriikidel on erinevad võimalused seoses põllumajandustoetustega. Sel juhul tekib olukord, kus suured riigid saavad rohkem toetust, vaba kauplemine moonutatakse, ning see tähendaks Eesti põllumehele hävingut. Ühtne põllumajanduspoliitika peab olema tõesti ühtne, lähtuma ühesugustest printsiipidest.

Vaba turu toimimiseks peavad toetusmeetmed olema ühesugused. Hektarimaksete  vahe on näiteks Hollandit ja Eestit võrreldes praegu kuuekordne.

Ühtse pindalamakse puhul lepitakse kokku ühtemoodi pindalamakse kõikidele hektaritele: on baasmakse, millele kujundatakse peale erinevaid kihte erinevate teenuste pealt.

Eestile oleks see mõistlik lahendus, sest
850 000 hektarist 450 000 haritakse erinevate keskkonnapiirangutega, mis läheksid lisamakse alla.

Tänavu suvel võetakse Euroo­pa Parlamendi esialgne põllumajanduse suunaraport vastu ja aastaks 2012 peaks jõudma kõiki rahuldava tulemuseni.

Kindlasti tahetakse muuta ajaloolist referentsi. Ida-Euroopa riikides olid Euroopa Liiduga liitumise eel kehvad põllumajandusaastad.

Kui Eesti andis 1,2 miljonit tonni piima Nõukogude aja tipus, siis referentsperioodil alla 600 000 tonni. Alus, mille põhjal toetusi määrati, on tänaseks muutunud. Nüüd tuleks toetuste määramiseks töötada välja uus süsteem.