/nginx/o/2009/04/24/168244t1hd0b0.jpg)
Rakvere linnapäevade ajal jäin peotelgi lähedal hetkeks kõnelema ühe muusikuga, kelle juures istus kolm ilusat koera: kaks noort tiibeti mastifit ja üks dobermann.
Repliik: Koerasõbra karm tõde
/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
30. juuni 2010, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenesestmõistetavalt silitasin neid jutuajamise vältel, seda tahtsid teha ka mõned möödujad. “Ei!” kõlas muidu malbe muusiku järsk vastus, kui küsiti, kas võib koeri silitada.
Ka minu käsi tõmbus automaatselt tagasi.
Aga millest selline resoluutsus, need noored ja sõbralikud karjakoerad ei saa ometi ju tigedad olla?
“Vaata, kui keegi seisab siin oma naisega ja mulle hirmsasti ta naine meeldib, kas ma lähen ja ütlen, et oi, kui armas naine sul, las ma käperdan teda veidi,” küsis koerakasvatajast muusik vastu.
Kosta nüüd selle peale midagi või mitte …