Kiri Baltoscandalilt: Esimene päev

Andres Pulver Foto: Virumaa Teataja

Kuidagi salamisi tuli baltokas, pressis ennast läbi kuuma ja niiske linna ja oligi kohal, et pakkuda meile intiimseid sissevaateid hinge salasoppidesse, kus võime näha sedagi, mida alati ei tahaks.

Itaallaste “Hey, Girl!” oli kuuldavasti üks neid väheseid etendusi, millele kolmapäeval veel pileteid saada oli.

Aga Rahu hall oli lõpuks ikkagi puupüsti täis ja inimesed jälgisid hinge kinni hoides vapustavat vaate(kuulde)mängu, mis pani helisema alateadvuse soppidesse peitunud, kuid ülimalt pingul olevateks osutunud salajased keeled.



Ukse taga jagati publikule kõrvatroppe, sest Avignoni festivalil olevat etenduses kõlavad valjud helid viinud nii mõnegi inimese publiku hulgast sellisesse seisundisse, et vajasid meedikute turgutust. Meie siin oleme kõigega harjunud ...

“Hey, Girl!” on tükk, mida ei ole võimalik kirjeldada, ma ei tea isegi, kas sellest on võimalik arugi saada, küll on aga seda võimalik kogeda, sellest osa saada.

Kuulda inimtaluvuse piire kompavaid helisid, tunda lavalt tulevaid lõhnu ja naabri õlga enda kõrval, võpatada kogu saaliga nagu üks tervik.

Ja vaadata päris mitut tuttavat inimest patjadega vehkimas ning endist Rakvere linnavalitsuse pressiesindajat Jaanus Nurmoja üllatavas rollis.

“Hey, Girl!” andis nii kõva laksaka, et pärast seda tundus Pieter de Buysseri ja Jacob Wreni optimismi antoloogia raskepärase targutamisena, ning ehkki nii mõnigi koht oli päris naljakas, mõjus päris suure tekstimassiiviga lajatamine väsitavalt.

Meeste inglise keel oli küll lihtne, selge ja arusaadav, aga nende “kriitilise optimismi” otsingud muutusid pikapeale tüütuks.

Õnneks sai tüki lõpus teada, et Kolumbia pealinna Bogotá linnapea on (koguni kahel korral) olnud Antanas Mockus (nagu nimigi ütleb – leedulane), kes on jätnud oma jälje ajalukku sellega, et esines televisioonis alasti, et inimesi vee kokkuhoiule meelitada, ja palus inimestel vabatahtlikult rohkem tulumaksu maksta, millega ka koguni 63 000 linlast kaasa läks. Maailm ei ole veel hukas.

Aga võib-olla on, heidab küsimuse õhku Von Krahli “The End”, võib-olla ikkagi on. Viimnepäev on kohe-kohe tulekul, viimane etendus on mängitud ja nüüd on meil kõigil võimalus saada kokku maailma lõpus, kus on üks lounge, kuulata David Bowie’t ja unistada sellest, et ka meie võime kas või üheks päevaks kangelased olla.

Uhke värk, eriti veel see, kui publikut koos poodiumitega mööda lava ringi sõidutatakse - tekitab kuidagi tähtsa tunde ...

Von Krahli tüki suureks plussiks on see, et erinevalt kahest eelnevast saab seda suhteliselt lihtsa vaevaga edaspidigi näha – tuleb vaid eelmüügist pilet soetada ja õigel ajal Tallinnasse sõita. Peakski vist nii tegema, aga laseks enne natuke veel merre voolata.

Kui vaid maailm kogemata otsa ei saa, sest tegelikult on ikka ülimalt raske küll välja valida seda, mida oma vaikimisi määratud uues elus tulevikumällu kaasa võtta, kui mälupulga maht oma piirid seab.