Teine päev

Andres Pulver Foto: Virumaa Teataja

Rakvere teatri kolakamber on tilluke, ja kui sinna praeguste ilmadega poolsada inimest sisse toppida, kipub elu päris hulluks minema. Üks ajupool tegeleb etendusega, teise on täielikult endasse haaranud enesealahoiuinstinkt.

Õnneks etendus nii väga ei paelugi ja rohkem saab keskenduda sellele, kuidas kolakambrist eluga minema saaks, sest palav on tõesti ja õhku napib.

Cabaret Rhizome’i poisid pühivad pidevalt silma voolavat higi, sest erinevalt paigal istuvast publikust peavad nemad rabelema.

Paraku kipub see rabelemine kohati üpris sihitu olema ning suur osa sellest on juba kusagil nähtud.

Mingil hetkel vilksatab peast läbi mõte, et Monty Pythoni mehed saaksid sellist asja nähes vist päris vihaseks. Või naeraks end hoopis lolliks, nähes, milleni nende algatatu sõnatu absurdihuumori vallas on mandunud.
Pisukest elevust tõid saali vaid lindilt kostvad poliitikute sõnavõtud.

Jutud liikusid, et pangamajas olevat isegi veel vähem õhku olnud kui kolakambris. Ei saa kinnitada ega ümber lükata, sest “Toatüdrukuteni” ei jõudnud.

Neljapäeva suurim elamus oli aga kahtlemata Ursula Martinez, kes rääkis oma lugusid ja lisas neile fännide saadetud e-kirjad ning pildid. Napp, väljapeetult täpne ja ülimalt naljakas. Igati mõistlik oli ta uuesti Balto­scandalile kutsuda.

Kristian Smedsi pole, avastasin ühtäkki. Sellest on hirmus kah­ju. Kris­tian lubas neli aastat tagasi Virumaa Tea­taja vahendusel, et Balto­scan­dalitel nähtud vene palveränduri ja Assisi Fran­ciscuse lood saavad siinsamas järje Mar­tin Lutheriga.

Kaks aastat tagasi oli ta baltoka ajal paraku Brüsselis lavastamas. Aga tänavu?

Nii polegi sel korral esinejate hulgas soomlasi, samuti mitte rootslasi, norrakaid, lätlasi ega leedukaid, kes eriti esimestel aastatel festivalidel tooni andsid.

Ja üldse on kõik kuidagi vaikne, mis linnakodanik Tammele kahtlemata heameelt teeb.

Ilmselt finantsilistel kaalutlustel on loobutud telgist ja festivali klubi on suunatud siseruumidesse. Melu teatriõuelt on kadunud ja tegelikult ei teagi enam hästi, kust võiks otsida inimest, kellega kokku tahaks saada.
Ning klubigi on muusikavalikut arvestades mõeldud ehk pigem noorematele festivalilistele.

Tulevad meelde ajad, mil Pärnus bal­toka klubis astusid üles Fies­talt “laenatud” Senegali trummarid või siinsamas Rakveres tegid superetteasted Ismo Alanko ja Hayda­maky.

Aga mis siin ikka nostal­gitseda, on aasta 2010 ja on üheteistkümnes Baltoscandal. Kasutan kujutlusvõimet, nagu korraldajad soovitavad. Minul on mitu tihedat päeva veel ees, teil seda lugedes aga juba viimane võimalus teatripeost osa saada.