Võsu hinged

Mart Kivastik. Foto: Internet

Võsul hakkasin ühel päeval mõtlema, mida kõike enam ei ole. Kõigepealt tuli meelde buss. Mitte seepärast, et see kangesti hää ja armas oleks olnud, eelkõige jäi see buss meelde aegluse tõttu. Tartust on Võsule 165 kilomeetrit. Buss hakkas kell kaks Tartust minema ja Võsule jõudsime poole seitsme paiku. Nüüd seda bussi enam ei ole, aga rahvas mäletab ja tagantjärele tundub isegi armas. Võib-olla sellepärast, et aeglasemini enam ei saanud.

Ilusa ilmaga võtab meid Võsul vastu igasugu rahvast. Näiteks turistid, kes peatuvad kämpingus ja käivad rattaretkedel, põhiliselt on need sakslased ja hollandlased. Neil on oma mets otsas. Aga ka meie oma Eesti poisid ja tüdrukud on kohal, õllepurgid ja burksid käes. Palju erinevat rahvast liigub.

Vihmase ilmaga on Võsu tühi. Siis konutab bussijaama pingil neli joodikut, kõrval hulkuv külapeni, ja mõni vihmakartmatu võõras ajab bussijaama sõiduplaanis näpuga järge. Busse käib mõni üksik, pole mõtet väga nende plaani uurida. Kui tahad midagi teada, võid küsida postimajast, otse bussijaama tagant. Postimaja on kenasti korda tehtud ja heleroheliseks värvitud. Ilus.