/nginx/o/2008/12/10/103261t1h6e55.jpg)
Kui Virumaa Teatajas ilmus lugu hügieenioludest sada aastat tagasi, mis praegustest oluliselt erinesid, tundis mitu inimest vajadust telefonitoru haarata.
Repliik: Pürgime prügipealinnaks?
/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
29. juuli 2010, 08:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Teate, praegu on olukord veel hullem. Rakvere on nagu prügipealinn, kõik kohad prahti täis. Isegi kondoome ja ihupesu,” rääkis mehehääl teisel pool telefonitoru.
Natukese aja pärast helistas vanaproua, kes alustas juttu sõnadega: “Kas te ikka teate, kui must on Rakvere linn ...”
Helistajatel on omajagu õigus: veesilmades hulbivad mahlapakid ja viinapudelid, parkidest leiab kõikvõimalikku prügi - küll õunahunnikuid, küll vanu riideid. Lendlevatest suitsupakkidest, kilekottidest ja paberiprahist pole mõtet rääkidagi.
Hommikuti näevad kojamehed kurja vaeva, et päeva jooksul kogunenud sodist vabaneda.
Prügistajate vastu on raske ka midagi ette võtta - näpuga vibutamise üle nad ainult naeravad.
Ühe lahenduse pakkus välja helistaja: kui keegi tabatakse sodi loopimas, siis kohe keskväljakule avalikku häbiposti, nagu vanasti.