Suvetunne: Maailm aias

Peep Pihlak. Foto: Meelis Meilbaum

Oli plaan minna sel suvel sõpradega Norramaale. Ei õnnestunud. Mõtlesin, et mis siis ikka, pikem reisivärk jääb tänavu ära, kodus kah tore.

Tegemist jagub. Näiteks paari aasta eest asutatud aiaarhitektuuri projekt – Gerd Kanteri nimeline Neljasilmakohvik koos puukuuriga – annab mõnusat ehituslikku ja vähemehituslikku tegevust pikkadeks aastateks. Sel suvel otsustasin rajatist tuunida pilliroost kardinaga, mille ülesandeks on tõrjuda idatuuliseid vihmapiisku.

Mõne reaga veel tollest kohvikust. Kanteri-nimeliseks sai ta seetõttu, et olen harrastaja kettaheitja (mul on kaks ketast) ja ehitustegevuse algus langes enam-vähem kokku mu lemmiksportlase olümpiakullaga. Neljasilmsus aga on tingitud ruutmeetritest.

Eesti mees ehitab

Selle puukuuri ja kohviku puhul on kehtinud põhimõte, et teen kõik oma kätega.

Eesti mees on alati kõva ehitaja olnud ning midagi püsti püsivat võiks ju pillimeeski oma eluajal kokku lüüa! Algus oli raske, põlesin läbi. Kaevasin üsna sügavad vundamendikraavid, aga õhtul tuli naine töölt ja arvas, et päris keset hoovi pole seda mälestusmärki vaja. See oli valus mats, toibusin paar kuud ja tegin augustis uued augud tagasihoidlikumasse kohta.

Nüüd on asi niikaugel, et teha on jäänud justkui vähe. Rohkem selline nipet-näpet täiustamine. Nagu näiteks pilliroost kardin. Poest saaks selle ruttu kätte, aga põhimõtted ei luba. Seepärast käisin eelmisel aastal Mahus pilliroofestivalil ennast täiendamas. Pakuti pilliroolikööri. Ja oli ka tädisid, kes näitasid, kuidas säherdust rulood ise teha. Kahju, et tänavu seda festivali pole.

Palavaga ei taha hüpata

Märtsis läksin Mahusse tagasi pilliroogu lõikama ja juulis, kui selgus, et välismaa retk jääb ära, asusin punuma. Töölaud oli liikuv – sinna, kuhu mõni puu või põõsake kõrvetavale päikesele parasjagu varju heitis, mu ettevõte ka kolis.

Töö, nagu iga teinegi, oli alguses vaevaline ja viltu-poole tüüriv. Tuli meelde, et sõber Kai (soome mees) kinkis mulle talvel suure hulga muusikat, mille kuulamiseks ma ei olnud senini aega leidnud.

Arvasin, et värsked helid võivad vähendada kõveratest roojuppidest ja pidevast umbsõlmimisest tekkivaid tusahooge. See oli hea mõte.

Kõigepealt kaikusid mu aias reggae­-kogumikud, mõistagi jamaikalaste endi esituses. Meenus Kailt kuuldud (ta on suur jamaika muusika fänn) versioon reggae sünni ühest võimalikust põhjusest.

Reis siiski vist toimus

Alguses oli ska. Kuid ühel igapidi kuumal suvel inimesed enam lihtsalt ei jaksanud nii reipa muusika saatel hüpata. Tõmmati siis lood paar korda aeglasemaks, sündiski reggae. Kas see nüüd täpselt nii oli, mind hetkel ei huvitanud. Hetkel meeldis mulle just selline versioon.

Väljas oli väga palav ja ma ei tahtnud kusagile hüppama minna. Tahtsin puu taga vaikselt pilliroogu punuda.

Esimese päevaga punusin tubli 40 sentimeetrit. Kogu päev kõlas ehe reggae. See oli nii hea, et tundus, et sama kraamiga teisel päeval uue elamuse saamiseks tuleks kasutada abivahendeid. Näiteks kanepit.

Aga kanepit ma tegelikult ei taha, ei meeldi. Otsustasin kuulata midagi kargemat, et mitte öelda jäisemat.

Norra löökpillimängija Terje Isungset on teinud plaadi “Igloo”, kus pillidena kasutatakse ainult jääst tehtud instrumente.

Trummid, flöödid, kõrinad, kõminad – kõik jääst. Selline sugestiivne ja etnohõnguline muusika. Pelgasin pisut naabrite pärast – mine tea, teine päev juba … Tavaliselt kaiguvad Moonakülas palju konkreetsemad hääled (muruniiduk, saag, Vikerraadio, koer jne).

Aga ei hullu. Mu läänenaaber on Rakvere vanim meeskoorilaulja Guno ja tema ütles, et sellist asja võib kuulata küll, ehkki kreeka viisid on etemad. Lauluveterani proua Evi tõi mulle koguni mitu korda kohvi ja lubas muretseda sügiseks muusikamängija, kui talle oma plaate laenan.

Roopoogen aina kasvas. Jõudsin veel terake kuulata Skandinaavia tuntuima saksofonisti Jan Garbareki põhjamaiseid helipilte, Rootsist pärit Kullruski meeste draivivat saksofonigruuvi ning taani trummari Stefan Pasborgi puhkpillirohket üllitist “Odessa”.

Lõpetuseks mõni lõbus minut Soome koosluse Röyhkä ja Rättö ja Lehtisalo seltsis ning märtsis Mahus niidetud pilliroog oligi muundunud täispikkuses kardinaks.

Pisut kõveraks ja narmendavaks, aga poest sa selliseid ei saa. Isegi ostuöölt mitte.

Veidi enne südaööd riputasin oma käsitöö Gerd Kanteri nimelise Neljasilmakohviku idapoolsele küljele. Tekkis tunne, nagu oleksin paari päevaga pool maailma läbi rännanud.