Kümme aastat tagasi, kui Mati Jostovi meeskond tõi tagasi kaevurite päeva, tegi see rõõmu väga paljudele inimestele, ja mitte ainult Ida-Virumaal. Miks on see päev siis nõnda oluline.
Kellele on vaja kaevurite päeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaevurite elu pole kerge tänagi, ehkki kaevandustesse ja karjääridesse on kõvasti tehnikat abiks tulnud. Aga tänast päeva ei anna võrreldagi eilsega, mil paljutki tuli teha käsitsi ja riskid olid hulga suuremad kui nüüd.
See töö vajas väärtustamist. Nõukogude Liidus tehti seda kaheti: loodi kaevuritele teatud materiaalsed eelised, kuid samas propageeriti ka elukutset ennast, loodi nimekaid töökangelasi. Ja algatati kaevurite päev.
Oodatud päev
Sellest ametipäevast sai õige pea ettevõtmine, mida oodati terve aasta. Oodati seetõttu, et pidulikus õhkkonnas kohtuda oma kolleegidega, nautida suve lõppu ja tunda, et kaevuri elukutset ka vääriliselt hinnatakse. Eesti vabariigi alguspäevil lõpetas tolleaegne Eesti Põlevkivi juhtkond kaevurite päeva tähistamise, ilmselt peeti seda nõukogulikuks igandiks.
Aga see päev oli tolleks hetkeks niikuinii saanud uue sisu - oli kaevuritele ja kõigile idavirumaalastele pigem tunnustuseks ja tänuks tehtud raske töö eest.
1999. aastal, kui ametisse astus Mati Jostovi meeskond, oli üheks esimeseks mõtteks kaevurite päeva uuesti tähistama hakata.
Oli ette teada, et Eesti Põlevkivi ootavad karmid katsumused, ettevõtte struktuuri oli vaja kohendada ja selge oli see, et töö kaotavad sajad inimesed. Seetõttu oli tarvis midagi positiivset, mis keerulisel ajal ka enesetunnet tõstaks ja ei laseks lootusel kustuda ei tööle jääjatel ega nendel inimestel, kes olid sunnitud töölt lahkuma.
Kaevurite päeva tagasitoomine osutus uskumatult edukaks. Oli liigutav näha, kuidas Toila Oru pargi murul istuti perede kaupa, nauditi ilusat ilma ja nende raskele ametile pühendatud päeva.
Koos oldi kaevuridünastiate kaupa – vanaisad, isad, pojad. Oli väga palju tänulikke inimesi, kes pisarsilmil tagasitoodud päeva eest tänama tulid.
See päev väärtustas kaevurite tööd, neid ennast, väärtustas kogu Ida-Virumaad. Tipphetkil sai sest päevast kogu Eesti üritus – üle meie riigi tuldi kokku kaevurite pidu vaatama.
Energeetika alustala
On siis ajad nõnda palju muutunud, et seda päeva polegi vaja. Arvan, et ei ole. Kaevandusettevõttes töötab praegugi 3000 inimest. Küll aga on neilt võetud ettevõtte traditsiooniline pidu ja nüüdsest ka ametipäev. Ei saa ju kaevurite ametipäevaks nimetada kogu Eesti Energia suvist kokkutulekut.
Tänase seisuga polegi Eestis ametlikult enam põlevkivi kaevandajaid. Toimetatakse suurt lahustamist, kus sellesse üldisesse suppi jäänud kaevureid kuluaarides üleolevalt ka
Eesti Energia kütuselao töötajateks nimetatakse.
Aga paraku on põlevkivi jätkuvalt Eesti energeetika alustala ja jääb selleks veel aastakümneteks. Seepärast peame lugupidavalt suhtuma inimestesse, kes meie pruuni kulda kaevandavad.
Seda päeva on vaja kogu Ida-Virumaa jaoks - ebamugavusi, mis seoses kaevandamisega tekivad, on lihtsam taluda, kui tead, et seda energiat vajab kogu Eesti ja et on üks amet, mis meie oma elektri meile kõigile võimalikuks teeb.
Seepärast otsustasingi kaevurite päeva elus hoida, seda tema õige ja ainsa nime all ning just sellel päeval, mil teda alati on peetud.
Loodan väga, et mitte ühelegi sellest päevast osa võtta soovijale takistusi ei tehta, ja usun, et on üksnes pahatahtlikud kuulujutud need, mis räägivad, justkui ei lubataks Eesti Energia kaevanduste (endise nimega Eesti Põlevkivi) töötajail kaevurite päevale tulla.