Mare Rossmann: Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Vähe on inimesi, keda algav kooliaasta ei puuduta. Koolipäev säilib meele­laekas, olgugi et suuremalt jaolt alateadlikult.

Üks kaheksakümnendatel aas­tatel koolis käinud ajakirjanik meenutas oma kooliaega, et see oli poolsõjaväestatud hullumaja, kus vormiti lambukesi ühis­konna imelistele aasadele ja drilliti lastest eeskujulikke kodanikke, kuid tegelikult saadi kuulekad ja tublid, aga läbinisti õnnetud inimesed.

Tänavu korraldas kokkutule­ku Rakvere I keskkooli 61. lend, kelle kooliaastad jäid ka samasse perioodi. Annan õpetajate poolt edasi hilinenud tänusõnad Kajale, Tiinale ja kõigile teistele kokkutuleku organiseerijatele.

Ju­ba alguses lepiti kokku, et kooliajast meenutatakse vaid head. Uskumatu, kui palju ilusat oli mäletada. See oli selle suve üks kaunimaid päevi. Niisuguste hetkede pärast tasub õpetaja olla.

Eelnenust nähtub, et ühel ja samal ajal koolis käinud inimestel võivad olla vägagi erinevad mälestused, selles pole midagi imelikku. Mälestused ongi väga isiklikud.

Kakskümmend aastat tagasi sulgesin enda järel kooliukse ja pole pärast seda õpetajana enam klassi ees seisnud.

Sellepärast ei ole mina enam kindlasti see, kes oskaks tänasele õpeta­jale midagi soovitada – küllap poleks kuulajaidki.

Minu lugupi­damine kolleegidele, kes raskuste kiuste jäid oma elukutsele truuks.

Kunagi nõudis hing hooldamist, nüüd nõuab seda keha, mis peab olema nähtav, sest ainult see keha on väärtuslik.

Lugematud dieedid, lahtiriietumine, keha igakülgne tuunimine – kõik olgu avalik.

Üsna raske võib olla õpilasele selgeks teha, et trennide ja Facebooki vahel pen­deldades tuleks leida aega ka oma hinge harimiseks.

Ehk oleks õpetajal tark pigem hoida konservatiivset joont ja säilitada endas seda liiki karmust, mille eest õpetajale hiljem tänulikud ollakse ja talle veel aastate möödudes lilli tuuakse.

Inimesel on tarvis teise inimese mõistmiseks teda tunnetada. Seda kutsutakse vist emotsionaalseks kirjaoskuseks.

Kui inimese sees midagi toimub, on see  väljastki näha.

Internet ei aita, sest kui õpetaja põrnitseb ar­vutiekraani ühes linnaosas ja õpilane teises, siis on võimatu tundeid lugeda.

Ka perede elurütm hakkab nüüd sõltuma kooliga seonduvast. Pole olemas läbinisti häid või halbu perekondi. Kõikidel peredel on paremaid ja halvemaid aegu. Need viimased tuleb koos kooliga üle elada.

Abiks võivad olla ka vana­emad, sest nemad ei kao seni, kuni ei kao vajadus nende järele. Vanasti tegime koolis vanavanemate õhtuid. Üks poiss teatas kõigile, et tema vanaema tuleb kindlasti, sest keeras juba õhtul “punnid” pähe.

Kui võrdlen ennast emana ja va­naemana, siis emana olin kind­lasti karmim ja nõudlikum. Oma lastelastele olen juba ette andestanud kõik nende eksimused.

Tingimusteta armastus on parim, mida lähedased saavad lastele pakkuda.

Koolid võiksid jälgida, et suures reformide tuhinas ei kraabitaks maha ajalookihtidest pärinevat tarkust.

Milleks parandada autot, mis hästi töötab.

Mida parem on kooli maine ja usaldusväärsem tema juhi nimi, seda parem on selles koolis töötada ja õppida. Kuid meeles tuleb pidada, et hea nimi on teiste suus ja maine vaataja pilgus. Seda ei saa ise kehtestada.

Õpilastele ei oska ma midagi tarka soovitada – ma lihtsalt ei tunne neid piisavalt, ei tea, millest nad mõtlevad ja unistavad.

Aga nagu laulusalm ütleb, et pole pääsu paganama pedagoogi eest, siis on tervislikum mitte jonnida ja püüda juba esimesest koolipäevast peale seada sisse õpetajatega vastastikku hoolivad, lugupidavad ja üksteise töid austavad suhted.

Kui suvest saab sügis ja sügisest talv, siis tuleb jälle kevad. Õpetaja astub klassi ette ja ütleb kauaoodatud sõnad: “Te olete vabad. Te võite minna.”

Seniks aga püüdke elada nii, et oleks endal hea ja teistel ka.

Tähtis ei ole see, mida ja kuidas oled teinud, vaid oluline on, mis tunne sellest jääb.

Jäägu kõikidel tänastel õpilastel oma kooliajast selline tunne, mis toob nad aastate möödudes tagasi oma kooli ja kooliaastate juurde.