Muna on ümar ka aastaid hiljem

Üle mitme aastakümne trükilõhnalist “Muna” käes hoides on Lilian Härm silmanähtavalt rõõmus ning ütleb, et uus versioon on kvaliteedi poolest veneaegsetest ilusam ja puhtam.

FOTO: Elmo Riig

Vähe on neid 30. ja 40. eluaastates eestlasi, kelle lapsepõlves poleks koduses raamaturiiulis või mänguasjakastis leidunud tugevast papist raamatukest lakoonilise pealkirjaga “Muna”. Äsja nägi armastatud raamat taas trükivalgust. Ehkki “Muna” loo oli Julius Oengo, pseudonüümiga J. Oro, kirja pannud juba 1930. aastate lõpul, joonistas selle 1970. aastatel kirjastuse Eesti Raamat tellimusel praegustele keskealistele meeldejäävaks kunstnik Lilian Härm, kes praegu veedab eluõhtut Viljandi Uueveski linnajaos imposantse eestiaegse villa õuemajas.

Tellijale

Lilian Härm, mis tundega te “Muna” kordustrüki kätte võtsite? Esmatrükist on ju möödas mitukümmend aastat.

See oli minu jaoks väga rõõmus üllatus, et raamat uuesti trükiti. Ja veel nii kvaliteetsel kujul! Tundub, et praegune versioon on tükk maad ilusam ja puhtam kui eelmised.

Tagasi üles