Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud Herta Mülleri romaani “Hingamise kiige” (“Atemschaukel”) tõlke toimetamine tähendas Meelis Lainvoole kiikumist keelte ja mõtte piiridel.
Intervjuu: Kuidas toimetada valuspoeetilist nobelisti?
Kust ilmus kirjandustaevasse Herta Müller, kellest keegi enne Nobeli auhinda suurt midagi ei teadnud?
Ta oli üllatus kogu Euroopale. Aeg on jõudnud vist niikaugele, et Ida-Euroopa probleemid on hakanud laiemalt kohale jõudma. Nagu Prantsusmaal läks ja läheb hästi ka Sofi Oksanenil.
Herta Müller on sündinud aastal 1953 Transilvaanias. Ta tutvustas Euroopale oma rahvakillu – Transilvaania sakslaste – valu ja genotsiidi.
Sakslased on elanud Rumeenias Transilvaanias, saksa keeles Siebenbürgenis, juba ligi tuhat aastat. See on kaunis ja viljakas kant Karpaatide rüpes, mida on ajaloo jooksul himustanud paljud.
Enne Teist maailmasõda elas seal umbes 300 000 sakslast. Nad olid suuruselt kolmas rahvus ja sajandite jooksul olnud nii-öelda parem ja rikkam rahvas. Praeguseks on neid jäänud sinna umbes 50 000. See on Rumeenias salaja toimunud genotsiidi tagajärg.
Herta Müller on kirjanik olnud juba 30 aastat, kirjutanud paarkümmend raamatut. Kindlasti oma ringkonnas teda teati ja loeti, aga ta oli laiemalt tundmatu. Kui ta sai Nobeli preemia, hakati tema vastu tõsisemat huvi tundma. Järelikult on aeg lääne kultuuriruumis sellise kirjanduse jaoks küps.