Tihased ja vindid otsivad söögimajadest toidupoolist

Rasvatihased on talviti lindude toidulaual sagedased külalised, eriti nokapäraseks peavad nad pekitükki. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui osa loodusinimesi on arvamusel, et kõige õigem oleks olnud lindudele akna taha söögimaja panna juba esimeste külmade saabudes, siis teised leiavad, et tegelikult saavad tiivulised praegu veel iseseisvalt hakkama.

Eesti Ornitoloogiaühing soovitab linnumaja üles seada esimeste külmade tulles, mitte siis, kui käes on juba täielik näljaaeg, sest siis on lindudel raske söödaplatse üles leida ning paljud neist hukkuvad ikkagi. Praegu ei ole aga veel kindlasti hilja tiivuliste aitamisega alustada.
Ornitoloog Urmas Sellis aga arvas, et see, millal ja kas üldse sulelistele seemneid või pekki panema hakata, on rohkem sisetunde küsimus ning mingit kindlat retsepti selleks pole.

Sõltub elukeskkonnast

“Palju oleneb sellest, milline on lindude elukeskkond. Kui maal ja metsas saavad linnud valdavalt toidu ka talvel ise kätte, siis linnas paneelmajade vahel on see üsna keeruline,” rääkis Urmas Sellis.
Sellis ütles, et kõige raskem on tihastel, rohevintidel ja teistel väikestel lindudel toime tulla siis, kui väljas paugub vali pakane ning termomeetri näit langeb paarkümmend või rohkem kraadi alla nulli. Siis on neil  keeruline kehatemperatuuri hoida.

Linnuteadlase sõnul jääb lindudel looduslikku toitu seda vähemaks, mida kaugemale jõuab talv.
Sellis ütles, et lindude toitmisesse võib üldse suhtuda mitmeti: kui me tahame, et nad ka linnakeskkonnas elutseks, peaks neid toetama, samas ei poolda ta liigset sekkumist looduse isetoimimisse.
“Kui aga on ikka tõesti kõvad külmad, pakun ka ise neile natuke lisatoitu,” sõnas Urmas Sellis.

Loodusgiid Peeter Hussari pere pole sel talvel veel linnukeste kostitamist alustanud. “Kui tiivulisi hakata praeguste ilmadega vaikselt enda pakutava söögiga harjutama, ei ole sellest midagi halba, aga jälgida tuleks, et liiga ohtra lisatoitmisega ei rikutaks looduse loomulikku rütmi,” ütles Hussar.
Väga rikkalik toidulaud võib aga ka teha pigem halba, sest lind ei mõista, et kõht on juba täis, ning võib head-paremat nokkida lõputult, nii kaua kui seda jätkub. Nii satub tiivuline inimesest liialt suurde sõltuvusse ning tal ei tekigi huvi puukoore vahelt tõuku otsida – sel moel aga jääb toidupoolis ühekülgseks. “Mina pooldan pigem se­da, et jätan lin­nukestele juba karmimal tal­vel jaopärast no­kapärast, et neil oleks teada - kui häda käes, siis siit saab,” lausus Hussar.

Liialt soolane pole hea

Kui sulelistele toidumaja panna, tuleks jälgida, et neile süüa pakkudes kasu asemel kahju ei tehtaks.
Lindude ninaesine ei tohi olla liiga soolane. Näiteks leiba ja soolapekki ei tohi neile kindlasti pakkuda. Et talvel pole ka juua, tuleb neil janu kustutamiseks süüa lund, lume sulatamiseks kulub aga ihusooja, mille hoidmine külmaga on niigi raske.

Lindude toidueelistused on erinevad: rasva- ja sinitihased, puukoristajad ja rähnid on tänulikud sobivasse kohta riputatud pekitüki eest. Tõeliseks maiuspalaks on tihastele rasvane hakkliha.

Rohevindid, musträstad, siisikesed ja leevikesed peavad kõige enam lugu päevalilleseemnetest. Ornitoloogiaühingu infomaterjalis soovitatakse tiivulistele pakkuda ka kaerahelbeid ja hirssi, mida võib eelnevalt rasvaga segada. Samuti tasub nende toidukaarti täiendada igasuguste pähklitega, sobivad ka poes müügil olevad linnutoidud.
Kuldreegel on see, et kui linde on kord juba toitma hakatud, ei tohi seda pakaseliste ilmadega katkestada, vaid söögipoolist tuleb neile jagada kevadeni välja. Kui linnud harjunud kohast toitu ei leia, panustavad nad  liiga palju aega ootamisele ning pärast võib söödava otsimiseks aega napiks jääda.

Veelindude toitmisega tuleb ettevaatlik olla

Veelinnud on rändlinnud, keda ei sunni lõuna poole liikuma mitte otseselt temperatuuri langus – see ei ole probleem –, vaid ilmade jahenemisest tingitud toidubaasi vähenemine. Sinikael-pardid ja kühmnokk-luiged ei ole ohus seni, kuni leidub veel vaba vett ning nad ulatuvad veekogu põhjast toitu kätte saama.

Kui inimene, peaasjalikult asulais,veelinde toidab, siis on näiline toiduküllus tagatud ja linnud jäävad paigale ega liigu edasi soojematele aladele. Kui siis pakaste sagenedes veekogud täielikult jäätuvad, satuvad nad täbarasse olukorda.

Ornitoloogid leiavad, et parem on veelinde mitte toita, sest enamik neist mõistab olusid kainelt hinnata ning vajadusel lennata sobivamatele aladele.
Kui aga siiski sinikael-partidele süüa pakkuda, siis kindlasti mitte leiba ja saia, vaid pigem kaerahelbeid või teravilja.