Ilmselt teab igaüks, kel nina peas, milline tüütus võib olla nohu – õhk ei liigu, pea on paks, ihu on nõrk ning ajuti tundub, et isegi nahk valutab. See, et tatitõbi inimeste seas laialt levib, on ilmselt soodustanud ka seda, et just nohust vabanemiseks on leiutatud kõikvõimalikke rahvapäraseid tohterdamisviise.
Mõni topib sibulat ja küüslauku ninna – arstide soovitusel seda aga teha ei maksaks. Teine loobub piimatoodete tarvitamisest lootuses, et siis tekib vähem tatti, kuna piimatooted teadupärast soodustavad organismis lima moodustumist.
Kolmandad arvavad aga, et nohu pole üldse vaja ravida, sest ravides möödub tõbi nädalaga, ravimata jättes seitsme päevaga. Vahet justkui poleks.
Tõsiasi aga on see, et nohu on haigus ning tähelepanuta seda jätta ei tohi, eriti laste puhul.
Kõva nohu võib lastele tuua keskkõrvapõletiku, kujuneda meningiidiks või põhjustada kroonilist bronhiiti.
Kuidas aga suhtuda nohusena tööl käivasse kolleegi? Ühest küljest on arusaadav, et töökaaslaste nakatamise ohus on vastutustundetu haigena tööle tulla. Samas pole paljudel majanduslikel põhjustel võimalik lubada endale haiguslehel olemist, kuna palgapäeval vaataks pangakontolt vastu summa, mis tooks pisara silma ja paneks nina lörisema.
Hiinas ja Jaapanis on tõbistel nakkuse levimise vältimiseks kombeks kanda maski. Meil vaadatakse maskikandjat pigem hirmuga, seega läheb Eestis ilmselt veel aega, kuni see komme tavapäraseks muutub.
Samas on hiinlased teadupärast ka nii viisakad, et nuuskamagi lähevad tualettruumi, mitte ei tee seda söögilauas või teiste juuresolekul.
Riigijuhid võitlevad viina ja sigarettidega ning liigutavad moe pärast riigiasutusi nagu Lego klotse. Ehk tasuks riiklikul tasandil hoopis nohu suhtes midagi ette võtta?
Maskikandmine kohustuslikuks või nohuga kodus olijale sajaprotsendiline töötasu kompensatsioon esimesest haiguspäevast – poleks sugugi paha.