Skype-vanavanemad

Liina Laks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Memmed-taadid näevad lastelaste kasvu arvutiekraanilt.
Memmed-taadid näevad lastelaste kasvu arvutiekraanilt. Foto: Shutterstock

Ajal, mil paljud eestlased elavad välismaal ning osa nooremat rahvast on seal peregi loonud, on Eestis üksjagu vanaemasid-vanaisasid, kes näevad oma lapsi-lapselapsi põhiliselt interneti vahendusel.

Tegelikult on Skype’i kaudu mõnus lävida ka siis, kui üksteisest lahutab vaid paar kilomeetrit. Üks Lääne-Virumaa noor vanaema kasutab oma paariaastase lapselapsega suhtlemiseks sageli Skype’i ja mobiili videokõnet, sest laps elab oma vanematega Tallinnas. Kiire elutempo juures aga maale kuigi sageli ei pääse. Nii saabki vanaema lapselapse kasvamisest osa eelkõige tehnika vahendusel. “Ta läheb kogu aeg aina rohkem minu moodi,” rõõmustab vanaema.

Kundas elava Anne tütred elavad juba aastaid välismaal ning on seal ka pere loonud. Oma kahe lapse, viie lapselapse ja kahe lapselapselapsega peab ta sidet eelkõige Skype’i vahendusel. “Mul on tahvel, kus on peal Skype, multifilmid lastelaste jaoks ja fotod,” rääkis Anne.

Et Anne vanem tütar läks Soome juba ligi 20 aastat tagasi, ei ole perekonna kaugsuhe talle midagi uut. “Alguses sai telefoni teel palju rääkida, aga siis olid ju hinnad teised. Kui hiljem Skype pandi, siis ei osanud ma alguses sellega midagi teha. Õnneks naabrinaine aitas,” kõneles Anne.

Ise ma ka eriti külas ei käi. Hispaanias käisin. Aga see üksinda lendamine, kui inglise keelt ei oska ... Ei-ei.

Tema noorem tütar kolis hiljuti Saksamaale. Ta käis nimelt praktikal Saksamaal, kus kohtas Ladina-Ameerikast pärit noormeest, oma praegust elukaaslast. Vahepeal elasid nad koos Hispaanias, aga said tänu mõlema meditsiinidoktori kraadile kutse asuda tööle ravimifirmasse Saksamaale.

“Nad alles jaanuaris läksid. Enne elasid pisikese piigaga minu juures, kuni tütar doktoriõppe lõpetas,” ütles Anne.

Noorema tütre peres räägitakse lausa nelja keelt: isaga hispaania, emaga eesti, üheskoos inglise ja nüüd elu sunnil ka saksa keelt. “Ei tea, mis keeles tüdruk lõpuks rääkima hakkab,” tunneb Anne kaheaastase tirtsu pärast muret. Ta meenutas, et kui laps vahepeal tema juures elas, käis ta ka kohalikus lasteaias. Alguses oli tal keeruline eesti keelest aru saada, aga lapsele hakkab keel kiiresti külge. “Ta ju veel päris ei räägi, aga mulle ütleb Skype’is ikka “kükita, kükita” – see talle meeldib,” kõneles Anne.

“Mina helistan praegu lastele rohkem kui nemad mulle. Tahan ikka teada, kuidas piigal läheb. Ta on kaheaastane, nii maru tüdruk. Eks tal on nüüd uus kodu ja uued mänguasjad, ei taha, et teda väga segatakse, aga vahepeal pistab ikka nina vastu ekraani,” rääkis Anne.

Soomes elavad poisid räägivad Anne sõnul aga vabalt nii soome kui ka eesti keelt. “Ainult tütretütar hakkab keelt unustama. Ta on 22, kuulab mind rohkem, kui ise räägib,” märkis Anne.

Eestisse satuvad ta lapsed ja lapselapsed üsna harva. Soome pere käis viimati neli aastat tagasi. “Ise ma ka eriti külas ei käi. Hispaanias käisin. Aga see üksinda lendamine, kui inglise keelt ei oska ... Ei-ei,” ütles Anne. Hispaanias sattus ta härjajooksu poolest kuulsasse Pamplona linna, kus teda hämmastas see, kui külmad on korterid. “Mõtlesin, et on ikka hirmus soe, aga see on Põhja-Hispaanias, seal on lumigi mägedes maas. Aga keskkütet ju majades ei ole, oli ikka väga külm,” meenutas Anne. “Aga mulle ei meeldi rännata. Mul koduski hea olla. Las lapsed tulevad külla. Küll nad tulevad, kus nad pääsevad,” kõneles ta.

Anne ainsaks mureks on see, kui tahvliga midagi juhtuma peaks. Enne elas tema kõrval tore noor perekond, kellelt ikka abi sai. “Olid mul siinsamas seina taga, väga head naabrid, aga nad kolisid siit ära. Maja võõraid täis, kust ma abi küsin ... Nüüd loodan lihtsalt, et tahvliga midagi ei ole ... Mul on kõik paika pandud ...” rääkis Anne.

Seda, et ta lapsed või lapselapsed kord Eestisse kolida võiksid, Anne ei usu – kõikidel on elu juba mujal sisse seatud.

Liivi tütar on Taanis elanud kümme aastat ja tema kaks lapselastki on seal sündinud. Kaks korda aastas käivad nad vanavanematel Tapal külas, Liivi ise sõidab Taani harvemini. “Taani lennata on ju kallis, et selle raha eest saab juba nädal aega soojal maal käidud,” sõnas Liivi.

Tütre ja lastelastega suhtleb Liivi mõne nädala tagant. “Tütrel on palju tegemisi, ta õpetab Taanis pagulastele inglise keelt,” rääkis Liivi. Lapselapsed ise saavad tema sõnul korraga selgeks kolm keelt: taani, eesti ja inglise. “Omavahel räägime Skype’is ikka eesti keeles. Väike preili vastab veel taani keeles, aga saab kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse,” kõneles Liivi.

Tütrepoeg tunneb aga eesti keele vastu elavat huvi. “Iga kord, kui Eestisse sõit ees, ütleb, et õpeta ikka uusi sõnu – siis saab vanaisaga möllata,” rääkis Liivi muheledes. Kuna kumbki vanavanem taani keelt ei oska, siis on külaskäigud heaks keelekooliks. Liivi ise taani keelt õppima hakanud pole. “Nii raske on! Lihtsamad asjad olen ära õppinud küll – näiteks sõna “vanaema”,” ütles Liivi.

Skype’i installeerisid Liivile lapsed. “Aga olude sunnil pidin põhiasjad ikka ise selgeks õppima,” tunnistas ta. Internetisuhtlust kiidab Liivi väga. “See on väga hea – näost näkku näha. Muidu oleks igatsus ikka väga suur,” tunnistas ta. See aitab ka võõristust maha võtta. “Alguses, kui piiga päris väike oli, siis ikka võõristas, aga kaamera ees ei võõristata kedagi. Siis on ju ema ka ligi, kohe julgem olla. Aga muidu nad ikka hüppavad, kargavad kaamera ees, näitavad oma olemisi-elamisi,” rääkis Liivi.

Eestis meeldib lastelastele väga – eelkõige lume pärast. Taanis näeb lund harva, lastelastele on see eksootika. Liivi ütles, et kui nad viimati Eestis käisid, oli lumi õnneks maas – muidu polegi ju korralikku talve olnud.

“Siia tahavad nad väga tulla. Siin on ju põnev. Taanis on neil korter, aga meil on enda maja ning koer. Ja neile meeldib vanaisaga mürada.

Järgmisel korral saab Liivi tütre perekonda näha suvel. “Veebruari alguses on küll pisikese tüdruku sünnipäev, aga oleme siis pakke saatnud,” sõnas Liivi.

Rakverest pärit Anne vanem tütar elab Šveitsis. “Kiirel vajadusel kontakteerume Telegram-süsteemiga nutitelefoni vahendusel ja iga pühapäeva õhtupoolikul räägime Skype’is sisselülitatud kaameraga,” kõneles Anne. Erakorralisel juhul suheldakse Skype’i vahendusel ka nädala sees.

“Räägime uudiseid, lapselapsed näitavad end ja mis neil põnevat on – mul on poisid, nelja- ja seitsmeaastane. Ka väimees näitab end ja räägib. Sõnaga, kontakteerume püsivalt ja kaamerapildiga Skype on suhtlemisel ikka väga tubli abimees,” rääkis Anne.

Kas pealinlased on üksildasemad kui maarahvas?

Sotsiaalministeeriumi andmetel on Eesti vanemaealistel üsna hea sotsiaalne võrgustik. Üllatuslikult selgub hiljutisest uuringust, et kuigi linnaõhk teeb vabaks, teeb ta samal ajal ka üksildaseks – vanaduses on raske leida murede ära­kuulajat madalama haridustasemega inimestel, meestel ja Tallinna elanikel.

Peaaegu kõigil Eesti vanemaealistel on keegi, kelle poole pöörduda, kui on vaja arutada endale olulisi küsimusi või lahendada raskeid isiklikke probleeme. Vaid 3% ütleb, et neil pole kedagi, kellega arutada endale olulisi küsimusi, ning 6%, et neil pole kedagi, kes aitaks neil rasket isiklikku probleemi lahendada. Neid, kel pole sotsiaalset võrgustikku igapäevaküsimuste lahendamiseks, on enam meeste, muust rahvusest, vähese või kuni põhiharidusega ja üksi elavate inimeste ning Tallinna elanike seas.

Kuna enamikul vanemaealistel on enda lähikonnas vajadusel inimene, kelle poole pöörduda, ei ole üksiolekutunne põletavaks probleemiks: keskmine hinnang üksindustundele on 6-pallisel skaalal 2 palli (1 pall tähendab, et inimene ei tunne end mitte kunagi üksikuna, ja 6 palli, et tunneb väga tihti).

Kellegagi koos elavatele vanemaealistele on esmane sotsiaalne kontakt abikaasa või elukaaslane (68%) ja seejärel lapsed (21%). Üksi elavad vanemaealised suhtlevad ennekõike oma lastega (57%), kuid võrreldes mitmeliikmelistes leibkondades elavate vanemaealistega on peamise usaldusisiku rollis sagedamini ka sõbrad, õed-vennad, muud sugulased ja teised inimesed.

92% vanemaealistest kasutab tavamobiiltelefoni või nutitelefoni. Ligipääs internetiühendusele kas arvuti või nutitelefoni kaudu on 62%-l 50-aastastest ja vanematest ning 75%-l 50–74-aastastest. Arvutit ega mobiiltelefoni ei kasuta vaid 6% vanemaealistest.

Suurem osa vanemaealisi peab teisi inimesi abistama ja hooldama

Vaid 32% vanemaealistest on vabad ses mõttes, et ei pea käima tööl, tegema tasustamata tööd või kedagi hooldama. Lõviosa vanemaealistest – 43% – peab raha teenimiseks tööl käima, 14% teeb vabatahtlikku tasustamata tööd ning lausa 19%-le vanemaealistest on teise inimese abistamisest või hooldamisest saanud täiskohaga kohustus. Suuremal või väiksemal määral on teiste inimeste abistamise või hooldamisega seotud lausa 80% vanemaealistest eestlastest.

Pension kui vaesusrisk?

Suurimaks regulaarseks sissetulekuallikaks on 57% vanemaealistel pension ning 38%-l palk või tulu ettevõtlusest. Töötavatest tööealistest nimetab töötasu või ettevõtlustulu peamiseks sissetulekuallikaks 94% ning töötavatest pensioniealistest 52%. Mida kõrgemalt inimene oma isiklikku rahalist toimetulekut hindab, seda suurem on tõenäosus, et tema peamiseks sissetulekuallikaks on töötasu või ettevõtlustulu ning vastupidi: 69% neist, kel ei piisa vältimatuteks kulutusteks raha, saab oma sissetuleku peamiselt pensioni näol.

Allikas: sotsiaalministeerium

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles