/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2009/10/18/252367t1h1437.jpg)
Riigikogusse kandideerinud Ivari Padari, Urmas Kruuse, Kristiina Ojulandi ja Edgar Savisaare asemel suunduvad riigikokku asendusliikmed ja nende nelja peale läks ühistesse parteikateldesse kokku 35 178 häält, mis aitasid teistel nende erakondade liikmetel riigikokku saada. Need neli poliitikut kogusid kõigist häältest veidi üle kuue protsendi, mida on ju iseenesest päris palju. Peibutuspardid, muudmoodi ei saa nende kohta kuidagi öelda.
Omaette küsimus on see, kas valimistel ikka on vaja ja eetiline peibutusparte kasutada. Edgar Savisaar lubas enne valimisi igasuguseid asju kokku, aga ei kavatse riigikogus lillegi liigutada selle nimel, et need asjad tehtud saaks.
Opositsioonis olles on see küll muidugi keeruline, aga Tallinna linnapea toolilt paistab ta ju kõvasti rohkem välja kui riigikogu opositsiooniliikme kohalt. Saab tihti käia midagi avamas ja sisulist tööd on samuti vähem teha. Kõik 23 000 valijat, kes andsid hääle Edgar Savisaarele, peaksid nõudma oma hääle tühistamist juhul, kui nende meelest Savisaar ja keskerakond pole 100 protsenti üks ja sama ehk tegu ühest isikust koosneva erakonnaga.
Ka suuruselt teise Eesti linna endisest hevimuusikust linnapea Urmas Kruuse jäämine oma senisele ametipostile oli üsna ettearvatav.
Seda, et eurosaadikud, kelle säravaimaks staariks on Kristiina Ojuland, inimesi valimistel ninapidi veavad, on juba harjumuspäraseks saanud asi. Ilmselt ei uskunud ka kõige naiivsem valija, et tema ja Ivari Padar Brüsselis mugava eurosaadiku koha loovutavad. Imestada võib vaid, et ikka leidub kodanikke, kes annavad hääle neile, kel pole kavatsustki hakata tööle riigikogus. Ju siis eestlased on oma peibutusparte väärt.
Nii saabki sotsist Ivari Padari asemel riigikogu liikmeks Rein Randver, reformierakondlase Urmas Kruuse asemele asub Margus Hanson, reformierakondlase Kristiina Ojulandi asemele Rein Aidma ja keskerakondlasest Edgar Savisaare asemele Lauri Laasi.