President Meri algatatud traditsiooni korraldada võidupühaparaadi Eesti eri linnades on järgmised riigipead õnneks jätkanud. Nii jõudiski tänavu järjekord taas Rakvere kätte.
Juhtkiri: rahva pidu Rakveres
Tänu sellele sai kibekiiresti korda pätipargiks kutsutud pargi kohal seni räämas häbiplekina kõrgunud vabadussõja monument ning selle juurde viivad teed ja trepid. Tõsi, uut asfalti kõikjale ei jõutud panna ning Keskväljakul tuule käes veerema hakanud kummaline kera jäi ajutise lahendusena koormarihmadega pingi külge. Aga see ei vähendanud kohaletulnute vaimustust Eesti ühest tähtsamast paraadist.
Tore oli näha rõõmsaid inimesi perekonniti, lapsed kukil ja trikoloorid käes. Kui president oli gümnaasiumiesisel oma tervitusringi ära teinud, võis vaadelda marssijaid väikestest kodutütardest laulvate prantslasteni.
Elevust ja õhinat oli tunda kõikjal. Enne presidendi saabumist püüti ära arvata, mis värvi kostüüm on tal seljas.
Lapsed turnisid tankides ja sõbralikud liitlassõdurid tõstsid neid luugist sisse ja välja, saatjaks inimeste tänulikud pilgud.
Arutleti näiteks ka, kas kaitseliitlaste miinipildujad ikka pauku teevad või mitte ja miks turvamehed nii kurja näoga ringi käivad.
Kes paraadi telerist vaatas, see tõdes, et meie linn on tõesti kaunis. Presidendi kõne pakub jutuainet aga hulk aega pärast paraadigi.
Riigipea öeldu, et kaitstult saame end tunda eelkõige tänu NATO-le, tekitas kahetisi tundeid, olgu see siis tõsi või ka kerge riigipealik liialdus.
Omaette emotsiooni võis seejärel saada Keskväljakul, kus NATO-liitlased oma tehnikat näitasid.
Lapsed turnisid tankides ja sõbralikud liitlassõdurid tõstsid neid luugist sisse ja välja, saatjaks inimeste tänulikud pilgud.
Tore, et lapsed said sõjatehnikat uurida ja puutuda, see oli neile kindlasti suur elamus. Samas tuleb loota, et meie mehed ja pojad ei pea kunagi sõjaatribuutikat päriselt proovima.