Andres Sõber: “Võtan meeskonda neid, kes jaksavad vankrit vedada”

Andres Sõber Foto: Arvet Mägi

Väikelinna meeskonnana on meil oma eesmärk - suuri klubisid vahel kiusata.

Andres Sõber, kuidas te Rakvere Tarva peatreenerina vaatate tagasi lõppenud korvpallihooajale? Meistrisari nii joovastava lõpuga ei olnud kui mullu, aga karikahõbe tuli siiski.

Elus on ju ikka nii. Kui kõik läheb hästi, siis tahad, et läheks kogu aeg samamoodi, aga nii ei ole kunagi. Spordis eriti. Olen neljanda kohaga väga rahul, on hea tunne.

Paremini saab alati, aga võimalik on ka hullemini. Tugev koolipoisi kolm on hinne, mille meeskonnale panen. Karikahõbe jäi ilusasti hooaega kaunistama, hea on mõelda, et alles neli kuud tagasi panime siinsamas kodusaalis tulevase Eesti meistri pikali.

Kui meistrisarja viimane mäng lõppes ja üle poolesaja inimese ootas TTÜ spordihoone ukse juures veel mind eraldi, siis võttis küll pisara silmi. See ongi see, mille pärast tasub tööd teha: tähendab, et sa lähed kellelegi korda oma asjaga. Rääkimata sellest, et uued korvpallipoisid tulemas on. Ja ligi tuhat inimest tribüünidel kaasa elamas nagu viimasel kodumängul, kui TTÜ-le ära tegime. Suur tänu neile inimestele hoolimise eest!

Olen rahul ka klubi majandusliku poolega, enam-vähem on asjad korras. Põhitoetajatena kolm vaala - Rakvere linn, Rakvere lihakombinaat ja Tallegg - on meiega rahule jäänud, sest arvan, et suudame nende abiga täita põhiülesande: olla siinsete inimeste jaoks olemas, pakkuda tasemel mänge.

Keda mängijatest esile tooksite, siit on ju varem tähelennu teinud Mooses Kaja, Rain Veideman, Kristo Saage?

Janis Vahter tegi eriti kõvad mängud viimases staadiumis, kui arvestada seda, et eelmisel aastal jäi ta suure kolmiku – Saage, Veideman, Kriisa – varju. Ta ei saanud toona väljakule, mis on ka põhjendatud, sest ei saa ju kõiki lasta, siis see mäng ei püsi koos, kui võita tahad.

Ja Martin Dorbek tegi samamoodi pika sammu edasi. Istus varem Kalev/Cramo pingi peal, samal ajal kui tema eakaaslane Rain Veideman Tarvas kõvasti mänguaega sai. Nii superlend see Martinil küll polnud kui mullu Saagel või Veidemanil, aga väga tubli oli.

Viljar Veski oli hooaja esimesel poolel ikka väga tubli, teisel poolel enam sellist sära silmis polnud. Mängumehe julgust ja kavalust Viljaril napib, mine võta kinni, miks. Aga tema jaoks on uks alati lahti, ühe aasta võiks veel proovida.

Selles mõttes läks siis Veskist ühe aastaga mängumehe tegemise plaan vähe vett vedama.

Ma ei ütle kunagi, et teen kellestki mängumehe. Mulle pakub sportlikku huvi ise katsetada, kui mõnda meest miskipärast meeskonda ei taheta. Paha viga see mul küljes. On hakatudki ütlema, et kui Sõber ei suuda meest mängima panna, siis ei suuda seda keegi. Sellega pannakse mulle asjatuid pingeid peale.

Häid mängijaid tuleb igalt poolt, ühelt treenerilt aastate jooksul rohkem, teiselt  vähem. Aga kui näen, et seesama Mooses Kaja ja Valmo Kriisa ei saa uues kohas ilma minuta midagi tehtud, siis mul on väga kurb meel. Samas mõtlen, et hea on seegi, et näiteks Mooses saab tänu korvpallimängule ülikoolis õppida, saab hea hariduse ning see on elus väga tähtis.

Kuidas hindate Tarvast tuule tiibadesse saanud Rain Veidemani ja Kristo Saage hooaega?

Rock mängib ikka kõvemat ja suuremat mängu. Veidekas oli Tarvas staar number üks, Rockis tegi väga palju korralikke mänge, euroliigas ka, aga sihukest minekut nagu siin, olgem ausad, tal ei olnud. Mõned ütlevad, et ta on arenenud, mõned jälle, et mitte. Mina leian, et pole kuskile edasi läinud, Visnapuu jättis teda tähtsates mängudes ikka liiga kauaks pingile.

Saage läks samuti suurte ootustega, alguses sai Kaunases mängida, lõpus mänguaega ei saanudki, pettus, tuli uus treener. Mitte mingisugust arengut polnud. Teda ma ei süüdista üldse, seal on onupojapoliitika: mänguaega said leedulased, kes olid selgelt Saagest nõrgemad. Kristo aga istus, sai nüüd enda sõnutsi uue kogemuse. Tulevikus teab, et ei ole alati see minek nii roosiline.

Lisama peab, et kõik need mehed, kes on siit läinud, on ka mitu korda suurema palga peale saanud. Ja jäänud sellest ilma, mida siit said. Elus paraku nii ongi. Pead lõivu maksma.

Milline on Tarva roll Eesti meistriliigas?

Väikelinna meeskonnana on meil oma eesmärk - suuri klubisid vahel kiusata. Põhikriteerium on aga see, et linnas oleks meeskond olemas. Et meie väikestel kossupoistel oleks kõrgliiga meeskond, mis annab innustust nii palju, et nende seast kasvaksid oma Saaged ja Veidemanid.

Rockid ja Cramod ei saa endale lubada, et pingiotsal on kollanokad, neil on vaja löögijõulisi mehi, kes Balti liigastki võite nopivad. Mul pole Tarvas kunagi 12 härga võtta. Et aga mängu üleval hoida, peab olema viis-kuus tasemega poissi ja hea, kui need oleksid eesti poisid. Mida jälle ei saa lubada, sest eesti paremad poisid on ikka Tartu-Tallinna ringsõidul. Ja sellepärast tuleb välismaa poole vaadata. Aga nende  võt­mine on nagu põrssa kotis ostmine. Kunagi ei tea, mis selle mehe südames põk­sub. Tihtipeale paneb raha asjad paika. Võib juhtuda nii, et sama summa eest saad võõrsilt palju parema mehe kui Eestist. Siis pole kahtlustki, keda eelistada. Tallinna-Tartu telje mehed tahavad ju kõik hirmus palju raha saada.

Üks välismängijaist ameeriklane Matt Hall tegi Tarvas omamoodi tähelennu. Rahvas tribüünil räägib, et oma süü selles on peatreeneri meisterlikkusel.

Ma arvan, küllap ma lihtsalt hea mees olen, et ta ära ei läinud mu juurest. Ta oli ülikoolis väga kõva korvpallur. Renato Lindmets, kes hiljem Islandile läks ja tahab järgmisel hooajal Rakverre tagasi tulla, kutsus ta siia, öeldes mulle: “Ta on nii hea poiss, et, Andres, sa hakkad kindlasti temast rõõmu tundma.”

Aga meie ja Ameerika korvpalli stiilid on natuke erinevad ja see sisseelamine võttis Mattil kuratlikult palju aega. Võimeid oli tal küllaga. Tema talent lõi õitsele kohe, kui Pokla ja Saage Tarvast minema läksid. Ta tegi uskumatult häid mänge, 20 punkti viskas mängus. Kui algul elas Matt Hall oma taskuraha peal, siis jaanuarist alates hakkasime talle ka palka maksma.

Brett Mc Geega olen samuti väga rahul, tegi oma töö tublisti ära. Tema läks mulle kõvasti südamesse, lahkudes kallistas ja ütles, et aitäh, et mulle võimaluse andsid.

Mis saab järgmisest hooajast?

Juunis hakkame vaikselt asjaga pihta. Praegu on meeskond laiali saadetud, tulevasest koosseisust võin kindlate meestena nimetada noori: Oliver Metsalu, Aron Kuusik, Cristo Kens, Joonas Vaino. Kõik on Eesti noortekoondislased.

Juuli lõpus hakkan tasapisi Tarva jaoks mehi kokku korjama, otsimise ja suhtlemisega tegelen aga juba praegu. Suvel teevad kõik potentsiaalsed mängumehed trenni omapäi: jooksevad, mängivad rannavõrkpalli, hoiavad ennast vormis. Augustis hakkame juba vihasemalt treenima.

Suvel kantseldate Eesti U20 koondist.

See on kuuajaline projekt, algab 20. juunil pihta Rakveres ning tipneb 12. juulist 24. juulini Sarajevos U20 B-divisjoni valikmängudega. Enne seda möllame kolm nädalat laagris Rakvere spordiväljakutel. 1. ja 2. juulil tuleb Läti koondis siia meie vastu mängima, seejärel sõidame Soome, kus saame pidada kolm mängu.

Koosseisu sain valida ise, eks Tarva tiimiga läheme, nii see tavaliselt käib. Mängijatest on meilt Joonas Vaino ja Rain Veideman, samuti Martin Dorbek. Rando Maamägi on koondise füsioterapeut, Madis Putko kutsusin abitreeneriks.

Mida teil kui vanal korvpalligurul oli lõppenud hooajast õpetlikku kõrva taha panna?

Olen aldis kõike kasulikku juurde võtma. Korvpalli poole pealt ei ole siin midagi uut, need on ühed ja samad asjad: ühe otsa alt teise jooksmine ja palli korvi viskamine. Küsimus on inimsuhetes. Sain veel kord kinnitust sellele, et ei saa alati loota, et kui teed head, siis saad ka vastu head.

Igal aastal meeskonna koosseis muutub, uued persoonid tulevad ning et asja koos hoida, peab sul olema pedagoogi kindel oma samm.

Tihtipeale annad mõnele vennale järele, arvestad rohkem temaga. Ja võib juhtuda, et saad petta. Et ta veab alt. Nii juhtus tänavu mõne välismängijaga, kelle pidin ära saatma. Pead olema nõudlik teatud hetkedel ja päris kaua. Selle liigse demokraatiaga, mida Eestis 20 aastat süstitakse, ongi asi paljuski paigast ära. See on põhiline, mis tuli uue tõdemusena. Käisin paaris kohas esinemas ka meeskonnatöö teemal. Üks oli politseinikele. Väga hästi võeti vastu. Rääkisin oma kogemuste põhjal.

Nüüdki, kui uue meeskonna teen, on mulle tähtis, et saan häid mängijaid, seejuures otsin hoolega, et nad oleksid asjalikud ja ausa suhtumisega. Mänguoskus pole maailmatähtsusega küsimus, päris pudrukuule muidugi ei võta, aga põhirõhu panen nendele, kes jaksavad vankrit üheksa-kümme kuud vedada. Ja siin ei ole vahet, kas ta on välismaalane või eesti poiss.