Nädala kaja: jüripäev koos Georgiga

Merly Raudla. Foto: Meelis Meilbaum

Tean, et varakevad on paljude inimeste lemmikaeg. Ise ootan läbematult küll jaanipäeva (jajah, tean küll, +5 ja vihmasadu), kuid jüripäeva lummus on mind juba lapsest saadik köitnud. Tundub, nagu oleks mingisugune maarahva igivana maagia sajanditeks sellesse looduse tärkamise aega püsima jäänud.

Ilmselt ei ole paljud inimesed kursiski, et rahvakalendri järgi sõlmiti jüripäeval uusi töölepinguid, tasuti renti ning tagati karja- ja saagiõnn. Vaevalt et keegi tänapäeval enam vanarahva tarkuste järgi oma töid ja tegemisi jüripäevale sätiks. Või mine tea, äkki sooritabki mõni veel rituaale, et garanteerida tervis ja talu edenemine ning tõrjuda tumedaid jõude, õnnetusi ja tigedaid metsloomi. Lõket tehakse vast ikka ja iga endast lugupidav õppeasutus korraldab lastele teatejooksuvõistluse. Tõrvikutega ja puha.

Jüripäeval kipuvad mõtted kaugesse minevikku, keskaega rändama. 1343. aasta jüriööl andis Born­höhe jutustusest tuntud legendaarne Tasuja ühel Harjumaa künkal leegitseva tõrvikuga märku ülestõusu algusest.

Talupojad vallutasid Padise kloostri, põletasid mõisu ja kirikuid ning piirasid Haapsalu ümber. Lõpuks said ülestõusnud küll lüüa, kuid mäss pidurdas mõneks ajaks siiski koormiste kasvu.

Tundub, nagu oleks mingisugune maarahva igivana maagia sajanditeks sellesse looduse tärkamise aega püsima jäänud.

Vanarahva tarkus ütleb, et kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi. Hoiame nüüd hinge kinni. Üle mitme aasta võiks siiski soe suvi tulla.

Minusse on need põhikooliaegsed orienteerumismängud ning lõkkeõhtud jätnud kustumatu jälje. Isegi kummikud jalas, mudalompides jüriööjooksul lippamine oli täitsa tore. Tihti sai just jüripäeva paiku esimest korda õhtul ilma jopeta, dressipluusi väel, õue minna. Üldse oli koos suure pundi eri vanuses külalastega koos põnev ringi kolada. Väikesed ikka suurte sabas.

Gümnasistidena enam suurte sabas ei jõlgutud, kuid hämarduvas kevadõhtus suure kambaga lõkke ümber istuda oli ikka kuidagi erilisem kui suveõhtutel.

Selle nädala üks erilisemaid sündmusi nii Väike-Maarja inimestele kui ka kogu maakonna elanikele on Eesti ühe edukaima sportlase, oma aja vägevaima jõumehe ning suurkuju Georg Lurichi kodupaika jõudmine.

Rammumehe 142. sünniaastapäeval avatakse tema sünnikohas Väike-Maarjas Luri­chi pronksist monument.

Kuigi härrasmehe säilmed puhkavad teadmata massihauas Venemaal, võib öelda, et maailmarändur saabus koju.