Juhtkiri: tööjõukriisi pitsitus

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Eesti on metsariik ning liigse metsaraie pärast on viimasel ajal palju südant valutatud. Samas on igati tervitatav see, et lisaks metsa ülestöötajatele ja selle mere taha müüjatele on üha rohkem tekkimas puidu väärindamisega tegelevaid ettevõtteid. Ning puitu tuuakse ka sisse, et sellele siin lisandväärtust anda. Just tooraine väärindamine on see, mis aitab meil riigina (ja seeläbi ka igaühel) rikkamaks muutuda.

Tamsalus tegutsev puidutooteid valmistav Merti Tootmine, mis valmistab puidust ripplagesid, on aga põrkunud hoopis ootamatu takistuse ette: tootmist laiendada püüdes on selgunud, et töökäsi ei olegi nii lihtne leida.

Kentsakas olukord. Suve saabumisega on tööotsijatel ilmselgelt valikuid rohkem, samas tundub pentsik, et paljud kipuvad püsivale leivale eelistama hooajalist tööd. Ei tahaks uskuda, et hooajatööliste teenistus ületab märkimisväärselt Tamsalus puidust ripplagesid tootva ettevõtte pakutavat. Või siiski?

Huvitavat keelt räägivad ka statistikanumbrid. Mõne viimase aastaga on aktiivsete tööotsijate arv vähenenud pea veerandi võrra ja see tendents jätkub endiselt. Seevastu oma tööandjatele lojaalsete inimeste hulk, kes pole mingitest tööpakkumistest huvitatud, on kasvanud sama aja jooksul lausa 73 protsenti.

Samas ei ole paljud tööandjad huvitatud nõndanimetatud hõbedase põlvkonna ehk üle 60-aastaste inimeste kaasamisest.

Võime öelda otse välja, et meil on tööjõukriis. Samas ei ole paljud tööandjad huvitatud nõndanimetatud hõbedase põlvkonna ehk üle 60-aastaste inimeste kaasamisest. Eks ole siingi omad põhjused: ettevõttes, kus tuleb olla kiire õppija, kasutada moodsaid tehnilisi lahendusi ning olla füüsiliselt vastupidav, võivad vanema generatsiooni inimesed või sootuks pensioniealised hätta jääda.

Aga keda siis palgata? Ühest küljest ei soovi tööandjad neid, kel juustes hõbedat, aga ei taheta ka päris noori, nii-öelda millenniumipõlvkonda, kelle töökogemuste pagas on leebelt öeldes kasin. Kuskilt peab aga alustama. Nii ei jäägi tööandjail tihti üle muud, kui vaadata võõrtööliste poole, kes on ehk leplikumad nii töötasu kui -tingimuste asjus. Eestlased lähevad aga parema lootuses mere taha.

    Loe ka neid

    Tagasi üles