Kui tuul rebib endaga õisi, on Ain Jonuksi juubelini julgelt pool aastat. Detsembris, kui tuisul on oma tee, otsib mees oma 5000 vinüüli seast välja ammuse suure lemmiku. Ta kuulab esimest korda lugusid plaadilt, mis on aplausiks tema suurele kirele - melomaaniale.
Juuni esimesel pühapäeval istub Ain Jonuks rongile ja sõidab pealinna. 69-aastane mees on heas vormis, ta oleks jaksanud Balti jaamast minna jala Harjumäele, aga et kiiremini jõuda, võtab ta takso. Tallinna vanalinna päevadel toimub plaaditurg ja tal on sinna asja. Nahast kotis, mis on veetud üle mehe õla, on plaadid. See on lausa kulda täis, seal on rariteedid – vinüülplaadid, mida teiste omasugustega vahetada. Neid tuleb hoida nagu prillikive, mistõttu ongi kott peen käsitöö, nooblist nahast. Ta avab kotipandla ja välja tulevad plaadid, tuttuued, mõni veel kiles. “Pole jah kõiki neid kuulanud,” sõnab Ain Jonuks. Mis siis, et nende seas on plaate, millel tema sõnutsi mängivad muusikud, kes on valitud kolme maailma parima rokimängija sekka. “Ikka Beatles ja Beach Boys, need on mul olemas. Eks neid kõvasid bände ole ikka rohkem ka,” ütleb Ain Jonuks.