Tantsud Iiri ja Aafrika stiilis

Igal õel on oma arvamine tantsumees Gerry asjus.

FOTO: Rakvere Teater

Mulle meeldib, kui tavapäratus kohas etenduste andmine ennast õigustab. Rakvere teatri suvelavastust “Lõikuspeo tantsud” mängitakse Arkna mõisa karjalaudas.

Tellijale

Paksud kiviseinad säilitavad suveõhtu soojusest hoolimata karge jaheduse. Aeg ja ühiskondlikud olud, millest lavastus räägib, manitsevad ennast vaos hoidma ja külm-katoliiklikku moraali järgima. Soojalt mandrilt naasnud misjonäri külmetamine villaste riidekihtide kiuste on omal nahal tajutav. Karget ruumi soojendab lahtirulluv lugu, ja kui minu käest küsitaks, millest lavastus räägib, oleks vastus ühesõnaline: armastusest.

Viis väikelinna servas elavat õde on terve elu armastanud oma vanemat venda (Peeter Raudsepp), väikest Mi­chaeli (Märten Matsu) ja üksteist. Vend lahkus kakskümmend viis aastat tagasi, et Aafrikas misjonitööd teha, naasis haigena ja õdedele võõrana. Michael sündis seitsme aasta eest vallaslapsena. Tema emal Christinal (Silja Miks) oli romantiline suhe Gerry Evansiga. Romantiliseks see suhe paraku jäigi. Mehe jaoks. Christina peab lapse ja vallasema staatusega toime tulema. Õnneks on tal neli õde, kelle ühtehoidmine erinevatest loomustest hoolimata on liigutav. Neil pole kellelegi toetuda peale üksteise. Naiselikku unistamist ma lavalt ei leidnud, sest argiprobleemid on liiga reaalsed.

Tagasi üles