Võhma seltsimajas mängib teater R.A.A.A.M. juulikuus kurbnaljakat lugu “Praegu pole aeg armastamiseks”, mis kõneleb sellest, kuidas inimene teeb kõik, et oma õnne edasi lükata. Selle on lavastanud Damir Salimzianov Udmurtiast.
Kuidas inimesed üritavad õnne edasi lükata
7. juuli 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus, mis põhineb Guilherme Figueiredo näidendil “Um Deus Dormiu Lá em Casa”, räägib sellest, kuidas mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda armastame. Selleks sobivad sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees, aga sinul on vaja sõtta minna?
Kriitik Kadi Herkül on kirjutanud, et udmurdi lavastaja Damir Salimzianovi “Praegu pole aeg armastamiseks” võlubki just oma mängulusti, avatud ja julge jämekoomikaga.
“See mängumaailm, milles on kõrvuti ja segiläbi madal ja kõrgstiil, jumalad ja orjad, antiik ja kaasaeg, on igapidi üle võlli. See on farss tões ja vaimus: ebareaalsed sündmustikupöörded, jaburalt silmaklapistatud tegelased, eri ajastute ja kultuuride vihjetest kubisev dialoog, kus vaataja ees uperpallitavad kreeka ja rooma mütoloogia, Hispaania keskaeg ja Kreeka võlakriis. Nii teksti kui lavastust ühendab ja läbib totaalne stilistiline ning vormiline eklektika, mille näiteseltskond ilmse mõnuga lahti mängib,” kiidab Herkül lavastust.