Suuseks paavstiga Kiri Baltoscandalilt: neljas päev

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ristid saab kergesti relvadeks muuta.

FOTO: Teatr Powszechny

Monty Pythoni mehi tsiteerides võib ansambel U, Rein Zobeli ja Scott L. Milleri "Raba" kohta öelda, et nüüd tuli küll midagi absoluutselt teistsugust. Helget ja kerget.

Istud või seisad, "prillid" ees, ja kulged mööda Marimetsa raba, saatjaks minimalistlik muusika. Ühtäkki vaatad enda alla ja avastad, et jalge all pinda polegi. Sa lihtsalt hõljud õhus. Raba on paremal, vasakul, ees, taga. Ja ka all. Ülal on õnneks taevas. Ja kui hakkad lõpuks asjasse sisse jõudma ja mingit hingeseisundit saavutama, saab mõniteist minutit kestnud rännak läbi. Tahaks veel ja veel, aga küüni ukse taga on järjekord.

Just nimelt küüni, sest kuigi "Raba" esitati linnavolikogu saalis ehk rahvakeeli Targas Majas, oli piletil toimumispaigaks märgitud anonüümne "küün".

Kahe aasta eest (või oli see juba neli aastat tagasi) kirjutasin, et Baltoscandalil pole enam baltot ega scandalit. Mis ei tähendanuks, et festival kehva olnuks. Tänavu tõi festivali kunstiline juht Priit Raud Poolast kohale Teatr Powszechny "Needuse", mis on Poolas väga suure skandaali põhjustanud ning andnud ainest poola kultuuri ajaloo suurimale avalikule arutelule teatri üle.

Lisaks pommiähvardused, protestiaktsioonid teatri vastu, saalis süüdatud suitsupomm, saali valatud butaanhape, mis teatrimaja mitu nädalat suletuna hoidis, prokuratuuri uurimise alla sattumine.

Milles siis asi? "Needuses" tehakse teatrit. Lavastatakse 1899. aastal Stanisław Wyspiański kirjutatud näidendit "Needus", mis räägib talutüdrukust, kes katoliku preestriga lapsed sai.

Ma saan aru küll, et katoliiklusest nõretavas Poolas on surmapatt näidata laval, kuidas (poolakast) paavstile suuseksi tehakse. On ju Johannes Paulus II poolakatele  Kristusestki kõrgemal. Ent Euroopa usuleigeima rahvuse ehk eestlaste jaoks pole selles midagi skandaalset. Saati, et seegi usukilluke, mis meis leidub, on protestantistlik. Paavst on lihtsalt mingi tüüp. Ja eks ta ole ka "Needuses" (ikka selles Rakveres nähtud loos, mitte 1899. aasta originaalis) katoliku preestrite võrdkuju. Ja pedofiilide patroon, kes sellena ka üles puuakse. Jumalateotus ja skandaal ehk poolakatele. Või katoliiklastele, aga mitte tavalisele eestlasele.

Aga on ju avalik saladus, et paavst kui selline on aastakümneid ja -sadu olnudki pedofiilide patroon. Keegi julges selle lihtsalt kõva häälega välja öelda.

"Needuses" hägustuvad teatri ja elu piirid mitmel korral ja sellele viitavad ka laval olijad ise. Igaüks neist räägib oma nime all loo sellest, kuidas preestrid neid seksuaalselt on ahistanud. Kas see on teater? Või elu? Pigem tahaks uskuda, et teater, sest maailmas ei saa olla nii palju kurjust.

Või saab, sest ristidest saab lihtsa vaevaga relvad kokku panna, nagu laval ilmekalt demonstreeriti.

Skandaalseks läks lugu siis, kui moslemivihkajast preester pärast oma lavalt pursatud vihakõnet saali publiku sekka tuli ja inimesi lakkuma kukkus. See polnudki veel nii skandaalne, kui ta mu kõrva ja kukalt lakkus, aga kui ta mu mütsiga mängima hakkas ... Kurat, narri meest, aga mitte mehe mütsi!

Emotsioone ja mõtteid tekitas "Needus" igal juhul tonnide kaupa ning lõpp jäi esimese hooga segaseks. Aga hommikul ärkasin selle peale, et adusin end ka "Needuse" lõpust aru saavat.

Tütarlaps saeb kogu etenduse ajal laval kõrgunud risti maha. Seinal süttib lampidest Poola vapikotkas ja hakkab mängima Poola hümn. Kolm näitlejat hakkavad kotka alumisi pirne välja keerama, üks karjub hümni saateks. Õhtul ei jõudnud kohale, aga eks hommik ongi ju õhtust targem - uhke Poola kotkas moondus lihtsalt hädiseks vareseks.

15. Baltoscandal õnneks millekski hädiseks ei muutunud ning oli hoolimata suhteliselt kitsast programmist uhke ja võimas. Jääb üle vaid oodata, millal ta 16. korda kotkana kohale lendab.

Tagasi üles