Omastehooldajate murekoorem peab vähenema

Heljo Pikhof
, riigikogu liige ja SDE aseesimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil linnavolikogu liige Heljo Pikhof.
Pildil linnavolikogu liige Heljo Pikhof. Foto: Margus Ansu

Liialt kaua oleme veeretanud kui kuuma kartulit pihus küsimust, kuidas toetada hooldusvajadusega inimesi ja nende pereliikmeid. Ilma sisulisi lahendusi ellu viimata süveneb niigi terav omastehoolduse probleem veelgi, sest koos ühiskonna vananemisega suureneb ka hooldust vajavate inimeste arv. Tundub, et jää on siiski murdumas.

Üha rohkem jõuab see valus teema meediasse, üha rohkem on neid poliitikuid, kel on tahet asjaga süvitsi tegeleda. Tänavu märtsis arutas väärika vananemise ja hoolduskindlustuse küsimust riigikogu, sellele eelnes eri ettepanekute sõelumine ja analüüs sotsiaalkomisjonis.

Eestis elab kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedase pikaajalist hooldust. Kui suletud uste taga on (vana) inimene, kes omal käel toime ei tule ja vajab pidevalt järelevalvet ja hoolitsust, siis tähendab see ka abistajale suurt koormust ja pinget, sageli läbipõlemist. Ja pahatihti koduõhku, mis on süütundest paks. Eakas inimene tunneb süüd, et on lapsele koormaks kaelas, laps – vahel ka ise kehva tervisega – tunneb jälle süümepiinu, et ei suuda oma ema või isa heaks teha nõnda palju, nagu süda käsib või arstid-õed-põetajad oskaksid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles