Valdo Einmann: Jumalaga, Kalju Karask

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valdo Einmann.

FOTO: Tairo Lutter

Üha vähem jääb järele neid, kes mäletavad kadunud Uhe küla Rakke ja Simuna vahel, veel vähem neid, kes on seal sündinud, kasvanud ja elanud.


Lühikese sõnumiga Vikerraadios teatati, et lahkunud on Kalju Karask, sametine tenor Estoniast ja suurepärane näitleja Draamateatri lavalt, kust ta jäi paljudele meelde Tõnissonina Lutsu “Kevadest”, samuti mitmest Eesti kultusfilmist. Eriti hästi õnnestus tal osa operetis “Bajadeer”, kus ta dubleeris Georg Otsa, kui mitte öelda vastupidi. Mäletan, et viimase nimi oli kavalehel kirjas küll esimesena. Mainimata ei saa jätta Väike-Maarjat, kus Karask sealses tuntud keskkoolis õppis ja laval näitlejana esines.

Kindlasti on kinni kasvanud rada, mis tõi läbi kunagise turbaraba, läbi Kamariku, mööda endist suslaraudteed Rakke raudteejaama. See oli kõige otsem tee, ning oma kodukohta ja vanemaid armastav näitleja läbis selle sageli jala, mõnikord kaaslaseks ta õde.

Võimalik, et kinni on kasvanud ka tilluke Uhe järveke, kus hea ujujana tuntud näitleja armastas supelda. Ja ega sealkandis rohkem võimalusi polnudki, kui just mitte läbi metsa Tammiku järvedeni minna. Neist järvedest saab alguse kitsas ojake, mis tillukese Uhe järve kõrvalt läbi metsade ja kultuurmaade Nõmme lähedal Kaanjärve jõuab. Vaat niisugune on sealne kant.

Noore keskkoolipoisina oli minul Karaski kui lauljaga esime­ne kokkupuude kunagise Lasinurme mõisa lavalt, kus ümbruskonna rahvale esinesid kolm meie kandi näitlejat, tema kõrval veel Hugo Laur ja Lembit Anton.

Võimalik, et selle õhtu organiseeris tuntud koduloolane Helmut Joonuks, kes oli sellel ajal Rakkes kooliõpetaja ja minu kunagine klassijuhataja.

Karask kandis Antoni akordioni saatel ette tuntud Itaalia laulukese “Oo, Sole Mio”. Ta meenutas oma olemuselt ja hääleltki veel kuulsamat Rootsi tenorit Jussi Björlingit, keda meie raadioski omal ajal päris sageli kuulis. Viimane avas ju oma lauluga sõjajärgsed Helsingi olümpiamängud.

Karaskit kuuldes jäi minul, kes ma samuti ennast pisut lauljaks pidasin, nagu nüüd öeldakse, karp lahti. Nii mõjuv oli see. Laur luges, käed risti rinnal, temale omase pehme ja pisut kähiseva häälega Gogoli “Sinelit” ja Anton kandis müriseva hää­lega ette katkendi “Kalevipojast”.

Mismoodi sellel ajal teated ümbruskonna tantsu- ja kinoõhtutest Äntus, Kurtnal, Sallas, Lammaskülas ja mujalgi meieni jõudsid, ei mäleta, kuid jalgrattal neid teekondi ette võtta ei pee­tud mingiks eriliseks vaevaks.

Kodukandi kuulsad inimesed kaunistavad seda ja tõstavad meie enesetunnet.

Kalju Karask ei kaotanud sidet kodukandiga ka vanas eas. Külad ei ole hakanud kaduma mitte ainult praegusel ajal, vaid on kadunud mitmel ajalooetapil, sealhulgas paljuski ka Nõukogude ajal. Ka Karaski vanemad kolisid siis, kui vanemaks jäid, Rakkesse, kuhu ostsid elumaja. Poeg käis neid seal tihti vaatamas, ja loomulikult tekitas kuulsuse tulek kohalikes elevust.

Nii on see kuulus näitleja ja laulja kaunistanud meie kodukanti. Jää jumalaga, Kalju Karask!

    Tagasi üles