Ilme Post: Sõmeru on muutumas loodushuviliste keskuseks
Seentega võib saada nii nina siniseks kui ka õnnelikuks

Ilme Post. FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Selles rohetriibulises vallamajas on toimunud juba mitu loodusõhtut, rohemootoriks valla keskkonnaspetsialist Maia Simkin. Ja näib, et loodushuvilisi tuleb iga korraga aina rohkem.


Eelmisel nädalal oli keskusehoones loeng seentest ja sammaltaimedest. Rääkijaks Eesti Loodusmuuseumi botaanika- osakonna juhataja Loore Ehrlich. Kuulajaid saalis kümnete kaupa.
Kõigepealt hoiatati põhilise vea eest: ära aja segamini samblaid ja samblikke! Selle vastu eksitakse jutus ja tõlgetes. Koolitundides tulevat kohe esimeses lauses ära öelda, et kui jalge all krõbiseb, on samblik, kui pehme ja roheline – sammal. Kui muidu meeles ei püsi, siis häälda sõna “sammal” pehmelt ja mõnusalt.
Sammaltaimed ehk samblad on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused.


Maailmas tuntakse kokku umbes 16 000 liiki sammaltaimi. Eestis kasvab neid ligikaudu 560 liigist, millest enamik (umbes 400) on lehtsamblad.
“Punasesse raamatusse” on meil kantud neli eriti ohustatud ja 14 ohustatud liiki samblaid ning 10 liiki on aegade jooksul juba kaduma saanud. Tuntumad on palusammal, laanik, helvik.
 Kenad nimed nii eesti kui ladina keeles – siit saaks ilusaid lastenimesid “laenata” …
Meie muuseumide herbaariumidesse on aegade jooksul talletatud üle 30 000 herbaarlehe. 4500 lehte on koguni Venemaa Arktikast.


Erilist tähelepanu väärib siinkohal asjaolu, et üheks suuremaks Eestisse annetatud koguks on Heinar Streimanni kaudu Austraalia Rahvuslikust Herbaariumist (CANB) saadud Austraalia, Paapua Uus-Guinea, Uus-Meremaa, Tansaania, Hiina ja muude piirkondade samblad, kokku 6400 herbaareksemplari. See on ühe tõsise väliseestlasest teadlase elutöö mõõt.
Loodusõhtul küsiti, kas lilleseadjad ja rohenäituste kujundajad tekitavad metsas suurt kahju, kui ilusa samblapalli üles koorivad.
Kuna loodusmuuseumi inimesed ise ka seenenäitusi korraldades sama teoga hakkama saavad, siis teavad nad, et samu paiku külastades on känd paari kolme aastaga jälle samblapalli all, taastunud. Küll võtab väga palju aega samblikele tehtud kahju.


Jutt seentest oli elav
Slaididelt näidati seente pilte ja tingmärke, mis söödava või mürgise seene kõrval … ristini välja. Käis kõva seente lahterdamine. Mitte ainult eos- ja lehikseened, vaid ikka praktilise poole pealt.
Seened ja alkohol: enne mõtle, kui seent sakuskaks võtad! Veel hullem: ära ravitse seenemürgistust lonksu viinaga. Sakuskaks on etem võtta ogurtšik. Eks neid teadmisi oli saalisolijatel enne ka, sest toodi näiteid, et inimesel läinud nina hoobilt siniseks, kui vanu tindikuid peale võttis. Kindlasti ära jäta vaatamata kübara alla – hulk liigile omaseid tunnused on seal.
Varem pakuti, et Eestis olevat 150 söödavat seeneliiki, nüüd kisub 100 peale tagasi. Eesti seeneturg on reguleerimata ja müüjakeskne – kõik müügiks! Kui ostjal teadmisi napib, osta kas või tavavahelikku. Selle söömine pidi veel kahekümne aasta takka tunda andma, hävitab vere punalibled. Aga kahekümne aasta möödudes seent süüdistada on kohatu, sest seenelise vaevused võivad tulla hoopis tema saabunud vanusest.
Kuid Soome seeneturg on korrastatud ja range kontrolli all. Seal on loetelu, millega turule võid tulla. Neil olevat ka kukeseene lähisugulane, must torbikseen, uhkelt leti peal. Meie seeneline ei too seda metsast kojugi. Teleris siiski juba tutvustati, kuigi saatejuht Marko võbistas õudusest õlgu.


Sõmeru loengu vaheajal pakuti seenepuljongit ja seenepirukat. Viimase assortii jäeti saladuseks … Igatahes kõik vääris kiitust.
Vallamaja avatud taevaga siseõue oli pandud seenenäitus – tahad vaata õuest või läbi klaasseina. Poolsada liiki seeni oli samblapadjale ja kändudele paigutatud ja igaühest jutustati midagi.
Taheti teada, kas ühel Lahemaal korjatud heinikul ikka on Viagra-taolist toimet. Lektor seda virumaist rahvaluulet ei kinnitanud ega lükanud ümber. Aga rahvasuu räägib, et inimesed olla seeläbi õnnelikuks saanud. Seen olnud ka Sagadi seenenäituse eksponaat, suurendamaks näituse külastajate huvi.
Igal juhul ütles lektor, kes paljusid seenehuvilisi õpetanud, et venelane tunneb seeni paremini kui eestlane, ta tuleb metsast ära enamate liikidega, sest riskib rohkem. Nende lemmikud on riisikad. Ega eestlanegi riisikaid metsa jäta, küll jäetakse sageli metsa üks meie parim söögiseen – kitsemampel.


Sõber, mine metsa!
Mida sealt veel leida võib? Kindlasti vöötheinikuid, hobuheinikuid, kaseriisikaid, kukeseeni lambaseenikuid, põdramokki. Tõsi, seeneni jõudmiseks tuleb senisest rohkem kõndida, kuid lootust on.
Sügisvärvid on jõudmas metsagi ja aina rohkem saame juhanliivilikult tõdeda, et “nõmm on sügisele langend kaenlasse”. See on ilus, seda kohe peab nägema.

Tagasi üles
Back