Sel nädalal on kõneaineks olnud mitu hariduslikku sõlme. Nimelt ei taha kuidagi lahendini jõuda Vaeküla kooli saatus. Juba mõnda aega on veninud kooli remont, täpsemalt: enam-vähem korras kompleksi otsustas omanik, Riigi Kinnisvara AS, täiesti ümber ehitada.
Kui juba miljoneid oli investeeritud, siis jäi töö laokile, eest võetud kümne aasta vanustest akendest ulub aga sisse tuul ning sademed teevad oma töö. Justkui monument halvale peremehele.
Ajal, mil haridusministeerium ja RKAS veeretavad vastutust üksteisele, õpivad ühed lapsed sööklast ümber kohandatud ruumides ja teised sõidavad Vinni, kus nad ajutiselt õpivad.
Asja ajab veelgi pingelisemaks aga plaan kool üldse kinni panna. Ametlikku otsust selle kohta küll ei ole, kuid murelikuks teeb see asjaosalisi küll.
Ka riigi soov koolivõrku korrastada nõnda, et Lääne-Virumaale jääks üks gümnaasium, tundub kummastav. Gümnaasiumiealisi on lähitulevikus küll vähem, kuid mitte nii vähe, et nad ühte koolimajja ära mahuksid. Seega oleks justkui vaja hakata investeerima uue maja ehitusse, samal ajal kui senised koolimajad jõude seisma jääksid.
Loodetavasti on haridusministeeriumi spetsialistidel mahti seda teemat põhjalikumalt vaagida kui Vaeküla kooli remonti, sest vigade parandamine läheb kordi kallimaks.
Ärev on olnud see nädal ka Vihula vallarahva jaoks, kes sai neljapäeva õhtul uue vallavanema. See on hell teema, sest tegemist on viimase kümne aasta jooksul üheksanda vallajuhiga.
Tõsi, vallavanema “teenuse” võib küll
kaugelt kalli raha eest sisse osta, aga olgu tippametnik kui tahes kompetentne, võimekas ja hakkaja antud piirkonna arengule hoo andmiseks, ilma kogukonna poolehoiuta see ei õnnestu.
Kui võim ja rahvas jäävad teineteisest järjest kaugemale, siis pole edenemist loota.
Vihula vallas on mitmeid külaseltse ja seltsinguid, kes sellele vallale näo annavad, ning vallavõimu koostöö nendega on hädavajalik.
Või lõpuks on ikkagi nii, et uppuja päästmine on uppuja enda asi?
Ehk üksikisiku tasandil püütakse leida lahendus ellujäämiseks või paremaks äraelamiseks. Olgu siis neiks “paremaiks” suurem palk võõrsil, mis võimaldab vabanemist (panga)orjusest, või oma lapsele ise kodus hariduse andmine, sest kool on kaugel või ei sobi meetodid.
Aga ühe pere või sõpruskonna mõttest ise paremini ja endale sobivamalt toimetada võib sündida midagi, mis on kasulik ka teistele. Näiteks sai nõnda alguse Rakvere vanalinna kool, mille ühest koolipäevast sellest lehenumbrist lugedes ka aimu võib saada.