Juhtkiri: üks ilge lugu

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Ahistamine on kuum teema. Selle sõnaga seostub paljudel mõni vastik tüüp, kes endale teiste inimeste, enamasti vastassugupoole suhtes liiga palju lubab. Et ahistamine võiks toimuda ka internetis, seda enamasti ei kardeta või siis peetakse pigem teismeliste probleemiks.

Seda, et netiahistamist keelatud teoks ei peeta, näitab ka asjaolu, et Rakveres ilmsiks tulnud ahistamisjuhtumeid on mitu, ohvreidki mitu, samas korravalvurite poole keegi pöördunud ei ole. Kui üldine seksuaalkuritegudest teatamine näitab tõusutrendi ja kindlasti on siin oma roll ohvrite teadlikkuse tõusul, siis kuvari ees olijani teadlikkus veel jõudnud ei ole.

Ehk võtame seda üpris paratamatuna ja vaatame läbi sõrmede olukordadele, kus keegi meid suhtlusvõrgustikes ebatervelt jälitab, meile nilbeid sõnumeid saadab ja ebameeldivaid ettepanekuid teeb. Lülitame telefoni või arvuti välja, sõnumitele saab mitte vastata ja neid ignoreerida, ja mõtleme, et probleemi justkui ei olegi. Aga on.

"Ehk võtame üpris paratamatuna seda ja vaatame läbi sõrmede olukordadele, kus keegi meid suhtlusvõrgustikes ebatervelt jälitab, meile nilbeid sõnumeid saadab ja ebameeldivaid ettepanekuid teeb."

Kõige lihtsam on ilmselt juba eos vältida veebis olukordi, mis võivad käest minna. Tööalaseks suhtluseks tuleks kasutada siiski eranditult selleks mõeldud kanaleid ning igasugused muud suhtlusettepanekud tagasi lükata. Kui aga asi on juba kontrolli alt väljunud, peaks sellest ka politseile teada andma, mitte vaikides kannatama. Jäägu politsei uurida, kas tegemist on väär- või kuriteoga. Või pole sel üldse õigusrikkumise tunnuseid. Igasuguseid ahistajaid on ennegi olnud ja tuleb veel.

Kuigi võib tunduda, et korravalvuritegi käed on netiahistajate puhul seotud, sest otseseid kuriteo tunnuseid ei pruugi olla, on siiski oluline anda nilbikutele märku, et nende teguviis ei ole talutav ega aktsepteeritav. See on ka tähtis märguanne lastele: kui lapsevanem mõtleb, et küll kiusaja lõpetab iseenesest, siis ei reageeri ka lapsed enam adekvaatselt ise ebameeldivasse olukorda sattudes. Eriti hull võib aga olukord olla siis, kui ohvri passiivsus tekitab pahalases tunde, et kõik on lubatud ja karistust ei järgne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles