Sisukord
Arvamus
Postimees

Kolumn: mis inimene sa oled?

2 min lugemist
Martin Pent. FOTO: Erakogu

See juhtus meie armsas maakonnakeskuses. Vaid vähesed kliendid olid pärastlõunasel ajal einestamas ning üleüldse kulges aeg ses söögikohas sündmustevaeselt õhtu suunas, kuniks sisenes üks valjuhäälselt naerda lagistav armastajapaar, mees ja naine kolmekümnendates eluaastates. Kogu nende olekust, igast viimsest kui keharakust kiirgas ümbruskonda üks ja ainumas sõnum: need siin on edukad inimesed. Need on võitjad. Eliit. Argumendid selle kasuks olid veenvad – moekad soengud, naise disainerikäekott ja sametjakk, mehe šikk ülikond, mis sobis läikima löödud kingadega nagu valatult. Olles teineteisest lausa jäägitult sisse võetud, adusid nad mõne teise olevuse ruumis viibimist alles siis, kui olid viimaks leti äärde jõudnud, et tellimust esitada.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

“Mis meil siin ka pakutakse? Kas sul midagi maitsvat ka on?” pöördus ülemeelikus tujus naisterahvas teenindaja poole, kelleks oli napilt kahekümneaastane noormees. Pisut kohmetult, kuid püüdlikult naeratades ulatas too armastajatele menüü ning näitas, kus asub joogivalik, kus eelroad, pearoad ja muu. Nooruki ujedus ärgitas niigi heatujulist paarikest viimasega pisut kassi ja hiirt mängima. Noh niisama, oma lõbuks.

“Aga ütle, missugune liha siit see kõige parem on ikkagi,” ei jätnud daam järele, vaheldumisi meelaid pilke oma kaaslasele ja noormehele heites. “See veinivalik tundub ka nagu kesisevõitu,” torkas härra juurde ning lisas peaaegu ülbe enesekindlusega: “Ma olin alati mõelnud, et tegemist on peene kohaga. Aga tundub olevat hoopis üks odav jama.” Õrnutsejad vaatasid üksteisele hellalt otsa ja itsitasid.

04.08.2020 05.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto