Tuhandeid maksvate mürakaartidega pole suurt midagi teha

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nortsu tee elanikke ei häiri mitte läheduses olev tööstus, vaid arutult kihutavad noored.
Nortsu tee elanikke ei häiri mitte läheduses olev tööstus, vaid arutult kihutavad noored. Foto: Vladislav Musakko

Eelmise reede pärastlõunal seisin Rakveres Nortsu teel, linna mürakaart näpus, ja ajasin kõrvad kikki. Linnavalitsuse tellimusel valmistatud enam kui 17 000 eurot maksnud mürakaardi järgi on Nortsu tee üks linna mürarikkamaid piirkondi.

Otse ees paistis raudtee, millel õndsal nõukaajal veeres iga 10–15 minuti järel kolistav kaubarong või vilistav reisirong. Paremat kätt jäi niinimetatud KIT-i maa-ala, kus kunagise kaubandusliku inventari tehase asemel toimetavad väiksemad ettevõtted, näiteks rakiste tehas ja JELD-WEN.

Terased kõrvad registreerisid küll mõningase müra, kuid midagi häirivat küll ei olnud. Meenus Tallinn, kus pöörangul oleva trammi kiljumine tungib noana ihust ja hingest läbi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles