Nädala kaja: paanika rahvahulkades

Eva Samolberg-Palmi Foto: Meelis Meilbaum

Just paaniliseks võib pidada olukorda Eestis. Number üks poliitpaanika. Mis saab siis, kui keskerakond teeb ära valitsuse Isamaa ja ­EKRE-ga? Mis siis ikka saab. President Kersti Kaljulaid ütles, et rahvas ei eksi kunagi, ja kuigi valimised võitsid reformierakondlased, oli siiski märkimisväärne arv neid, kes eelistasid kedagi praeguse kolmikliidu moodustajatest.

Eks see muidugi on nii, et me teame, et ausast asjaajamisest on asi kaugel. See, keda või mida näeb hommikul peeglisse vaadates Jüri Ratas, jääb tema südametunnistusele ja tegudel ning otsustel on kombeks ringiga tegija juurde tagasi tulla. Me teame, et Ratas vassib, nagu teame ka seda, et vassivad Helmed. Aga nad pole ainsad. Valest ja keerutamistest pole puhtad reformierakondlasedki varasemast perioodist, susserdavad ka sotsid. Iseasi, mis me selle teadmisega peale hakkame ja kas me tahame sellega leppida.

Dopingut teinud suusatajad materdati maa alla: õhku paisati võimsaid fraase, et koos dopinguskandaaliga purunes ka osa eestlaste identiteedist. Mida veel?! Huvitav, et ühed nagu ei tohi petta, paremate tulemuste ja oma rahva uhkuse nimel, eks ole, aga teised tohivad. Mis siis, et Jüri Ratas või Martin Helme otseselt süstalt veeni ei suska, aga kui valedoosi saaks kuidagi mõõta, tiksuks seier ammu ähvardavalt punases.

Lohutav on muidugi see, et kui ­EKRE pääseb viimaks valitsusse, lõppeb nende pidev hooplemise ja vastandumise võiduseis. Siis tuleb hakata tööd tegema, päriselt vastutama ja inimestele otsa vaadates tunnistama, et sorry, sõbrad, üht või teist asja, mida me arvasime, et saab teha, ikkagi ei saa. Vastutuse koorem on oma turjal alati märksa raskem kui eemalt vaadates ja tatti pritsides.

Lohutav on muidugi see, et kui EKRE saab viimaks valitsusse, lõppeb nende pidev hooplemise ja vastandumise võiduseis. Siis tuleb hakata tööd tegema, päriselt vastutama.

Ja eks meeldib ju konservatiivsegi maailmavaatega inimestele elada vabal maal, kasutada oma õigust avaldada arvamust, tarbida ja teha vabalt kunsti, otsustada ise oma keha üle, ja kui ikkagi alkohol maitseb, siis mitte asuda alkoholismi sundravile. Tegelikult ei taha meist keegi oma põhiõiguste kärpimist ja küllap kukub kolinal nende toetus, kes vabadusi piirama asuvad.

Nii et rahu, ainult rahu. Eesti ei vaju konservatiivide võimulesaamisega musta kotti, sest tegelikult on meil ikkagi hämmastav hulk arukaid ja avala meelelaadiga inimesi. Selle vahega, et nemad ei lärma ja enamasti ei ole neid lihtsalt märgata. Aga kui asi kriitiliseks kisub, küll nad siis häält teevad.