Nädala kaja: pläma paneb järjekordselt oimukoha sügelema

Merly Raudla

FOTO: Meeli Küttim

Mäletate, kuidas 11 aastat tagasi esindas Belgradis Eurovisioni lauluvõistlusel Eestit “Leto svet”? Aasta-aastalt osalesid eelvoorudes Eestis ühed ja samad tegijad, inimeste huvi ürituse vastu jahenes.

Aga kui lavale astusid armastatud “Kreisiraadio” lõuapoolikud, elasid neile kaasa ka Eurovisionist tüdinenud eestlased. Olgugi et vigases, üksikute horvaadikeelsete sõnadega vene keele mõjudega serbia, saksa ja soome keeles esitatud pläma oli üsnagi arusaamatu, eristus see selgelt ülejäänu tüütust pitsivahust.

Mäletan, kuidas olime 2. veebruaril 2008. aastal suure pundiga endise pinginaabri 23. sünnipäeval ning enamik seltskonnast andis telefonile kuuma ning hääletas naljameeste poolt. Olin isegi ülimalt rõõmus, kui “Leto svet” ülejäänud lauludele ära pani. Kaua sa jaksad ühesugust halinat kuulata.

Kui “Kreisiraadio” tüübid oma värvilistes ülikondades mai lõpul Serbia eurolavale astusid, tõmbasin pea õlgade vahele. Väga paljud minu tutvusringkonnast tõdesid, et sellise madalalaubalise numbri võistlema saatmine ei olegi nii vägev mõte. Tüübid lasid akordioni õhku, vigurdasid klaveriga ning olid niisama opakad. Ja paljud Eesti televaatajad vajusid vaikselt läbi diivani põrandaprakku. Et keegi ei näeks ega oskaks meid sellega seostada. Dima Bilanist jäi “Kreisiraadio” valgusaastate kaugusele. Ei aidanud ka poolpaljad tantsutüdrukud.

Nüüd 11 aastat hiljem on olukord täpselt sama, valdkond teine.

Aga ära sa ütle. Oma poolfinaalis õnnestus meie meestel siiski kaheksa punkti teenida. Leidus neid, kes sedasorti huumorit mõistsid. Või vähemalt mõista püüdsid. Või tulid punktid rohkem sõbramehe poolest. Ei teagi. Kui rahulolevalt te seda komejanti tol korral vaatasite ning kui uhkelt välismaa sõpradele kuulutasite, et see on meie parim laul?

Nüüd 11 aastat hiljem on olukord täpselt sama, valdkond teine. Valijad tahtsid muutusi – ja noh, see ongi käes. Valitsuses toimuv on varemgi pannud pead vangutama, aga praegune olukord teeb puhta nõutuks. Tekib tunne, et keegi on ullikesed ära ostnud ning pannud meelega ahvitempe tegema. Pärast selliseid sõimerühmalaste tasemel mänge võtaksid valijad ükskõik millised kainelt mõtleva täiskasvanuliku olekuga asjatajad rõõmuga vastu. Valitsev kaos paneb mõtlema, kuhu see farss välja jõuab. Lasteaias, no okei, algklassides juhtus ka, et keegi näitas kaaslase poole ja osutas näpuga oimukohta. Nüüdki on näpumärgid popiks muutunud.

Tagasi üles