Nädala kaja: Andjad ja saajad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Katrin Uuspõld

FOTO: Arvet Mägi

Kuigi õues ladistab vihma sadada ning rohi on kenasti roheline, tulevad jõulud ikkagi – juba nädala pärast.

Postitatakse heade soovidega kaarte, valitakse lähedastele poodides kingitusi või meisterdatakse neid ise. Ja rohkem kui mis tahes muul ajal aastaringis on just nüüd aktiviseerunud heategevusprojektid ja -kampaaniad. Inimesed tahavad teha head. Ühel või teisel moel.
Üks pank on tänavu kutsunud inimesi üles tegema annetusi, et lastekodulapsed saaksid just need kingitused, mida nad igatsevad (ja igatsusi jagub deodorandist puutetundliku telefonini), Päästearmee on Maxima poodidesse pannud Inglipuud, kus ripuvad piirkonna vähekindlustatud perede laste jõulusoovid, Toidupank korraldab toiduainete annetamise aktsioone, et kõht saaks täis ka neil, kel sissetulekut napib, Selverid koguvad raha haiglatele, näiteks Rakvere haigla soovib selle eest osta uusi infusioonipumpasid. Need on vaid üksikud tähelepanekud.


Jagada saab seda, mis sul on. Nii üksikisiku kui ka kollektiivina. Olgu siis mõni toitlustusasutus oma toodangut Toidupanka andes või teater pileteid kinkides nendele lastele, keda ema-isa rahakott etendusele viia ei võimalda. See on ilus ja hea.
Üks viis kellegi toetamiseks on oma loomingu kaudu, loovutades hea eesmärgi nimel oma kasumi. Näiteks Inga Raitar, ajakirja Naised peatoimetaja, on välja andnud raamatu “Kingin sulle valgust” ning soovib kogu raamatu tulu anda ühe väikese poisi ravikuludeks. “Minule on elus väga palju abi antud. Sageli inimeste poolt, keda ma ei tunne, keda olen elus vaid korra näinud. Ja kui need inimesed on mind aidanud, miks ei võiks mina aidata kedagi, keda ma ei tunne. Emana, naisena, tunnen, et ema võitlus oma lapse eest on püha. Jõulud on pühad,” rääkis Raitar. Sel moel saavad kingituse teha nii raamatu autor kui raamatu ostja.


Sageli on vaja vaid ühte inimest, kes näeb vajadust ja asub organiseerima abi, kaasates sõpruskonda, kolleege või võhivõõraid. Nõnda on näiteks kohtumaja töötajad kokku pannud kommikotid laste päevakeskuses käijatele.
Nii et võimalusi on mitmeid ning olenemata sellest, kas lunastame heateo peenraha või suuremate summade eest, tekitab see meis hea tunde. Jõulutunde, kui soovite.

Enamasti on annetamine anonüümne – see, kes panustab, ei tunne seda, kes kingi saab. Ja vastupidi. Väga harva teab andja, kas saajale saadu meeldib, kuidas tal läheb, millised on ta vajadused.
Rahast palju kõrgem hind on enese panustamisel. Pean silmas oma aja ja oskuste kasutamist kellegi teise hüveks. See nõuab pühendumist ja riski võtmist, sest võib kaasa tuua pettumust – abi vastuvõtjal on oma isikupära ja vaat et kapriisidki. Kuid abi osutamise mõttes on see ehk kõige efektiivsem – aidata kellelgi jalule tõusta, anda nõu, julgustada. Ja kui vaja, siis anda ka raha.


Muidugi, tugevamad saavad aidata nõrgemaid aasta ringi. Ja peaksidki seda tegema. Targalt.
Kui sirutame välja oma käe, et anda, on oluline, et võiksime anda parima – mitte kõige odavama kompveki, vaid sellise, mida me ise armastame.

Tagasi üles